Katkubakter

Allikas: Vikipeedia
Katkubakter
Skaneeriva elektronmikroskoobi kujutis katkubakteriga nakatunud kirbu soolestikust.
Skaneeriva elektronmikroskoobi kujutis katkubakteriga nakatunud kirbu soolestikust.
Taksonoomia
Riik Bakterid Bacteria
Hõimkond Proteobacteria
Klass Gamma Proteobacteria
Selts Enterobacteriales
Alamselts Corynebacterineae
Sugukond Enterobacteriaceae
Perekond Yersinia
Liik Katkubakter
Binaarne nimetus
Yersinia pestis
(Lehmann & Neumann, 1896) van Loghem, 1944
Sünonüümid
  • Bacteria pestis Lehmann & Neumann, 1896
  • Bacillus pestis Lehmann & Neumann, 1896; Migula, 1900
  • Pasteurella pestis Lehmann & Neumann, 1896; Bergey jt, 1923
  • Pestisella pestis Lehmann & Neumann, 1896; Dorfeev, 1947[1]

Katkubakter (Yersinia pestis) on bakteriliik Enterobacteriaceae sugukonna Yersinia perekonnast.

Bakter võib põhjustada mitmetel loomaliikidel (sh inimesel) katku haigestumist.

Tüved[muuda | muuda lähteteksti]

Aastatel 1942–1998 on inimestel, kirpudel ja väiksematel imetajatel tuvastatud kokku 76 katkubakteri tüve.

Y. pestis subsp. pestis 'el liigitatakse 3 biovars i: antiqua, mediaevalis ja orientalis.[2]

Kirjeldus[muuda | muuda lähteteksti]

Katkubakter on gramnegatiivne bakter.

Arvatakse, et katkubakter on Yersinia pseudotuberculosis'e kloon, mille vanuseks on 1500 – 20 000 aastat.[3]

Nakatumisteed[muuda | muuda lähteteksti]

Arvatakse, et bakter nakatab metsikuid närilisi (ligi 200 liiki) ja neile ligipääsenud liigiomasete kirpude (ligi 80 liiki; vektorid) hammustuse vahendusel, aga ka katkubaktereid piiskadega õhu kaudu sisse hingates või bakteritega nakatunud haiguskolletega kokku puutudes jõuab bakter inimkehasse. Bakter võib surnud näriliste urgudes säilitada nakatumisvõime aastaid.

Mullas ja vees võib bakter kuid patogeensena püsida.

Patogeensus[muuda | muuda lähteteksti]

 Pikemalt artiklis Katk

Inimese katkubakterinakkusel (Yersinia pestis'e nakkus) eristatakse kolme kliinilist vormi:

Katkubakteri patogeensus seisneb rohkes paljunemises ja nakatunud imetajate immuunkaitse mehhanismide ületamises. Bakter pääseb organismi näiteks kirbuhammustuse koha kaudu ja sealt edasi lümfiteede kaudu regionaalsetesse lümfisõlmedesse, sealt omakorda edasi vereringesse ning teistesse elunditesse.

Baktereid küll fagotsüteerivad spetsiaalsed rakud, kuid neid ei hävitata (põletikulised ja üles paistetanud lümfisõlmed).

Nakatunud organism vastab bakterile varieeruva sümptomaatikaga, kas soontesisese verehüübimise, hulgielundhäire või täiskasvanu respiratoorse distressi sündroomiga.

Katkuseptitseemia tüsistused on katkukopsupõletik, katkumeningiit, plague endophthalmitis, maksa- ja põrnaabstsess ning generaliseerunud lümfadenopaatia.[5]

Ajaloolist[muuda | muuda lähteteksti]

Bakteri avastasid 1894. aastal Šveitsi päritolu prantsuse arst Alexandre Yersin ja dr Shibasaburo Kitasato (1852–1931).[6]

Teise maailmasõja ajal olevat Jaapani armee üksus 731 katsetanud katkubakterit bioloogilise relvana, vabastades elanikerohkete alade kohal Hiinas ja Mandžuurias katkubakteriga nakatunud kirpe.[7]

Vaata ka[muuda | muuda lähteteksti]

Viited[muuda | muuda lähteteksti]

  1. Dongyou Liu, "Manual of Security Sensitive Microbes and Toxins", lk 403, Google'i raamatu veebiversioon (vaadatud 9.07.2015)(inglise keeles)
  2. Dongsheng Zhou, Zongzhong Tong, Yajun Song jt, Genetics of Metabolic Variations between Yersinia pestis Biovars and the Proposal of a New Biovar, microtus, J Bacteriol. august 2004; 186(15): 5147–5152, doi: 10.1128/JB.186.15.5147-5152.2004,PMCID: PMC451627, veebiversioon (vaadatud 9.07.2015)(inglise keeles)
  3. J. Parkhill, B. W. Wren, N. R. Thomson jt, Genome sequence of Yersinia pestis, the causative agent of plague, Nature 413, 523-527 (4. oktoober 2001), doi:10.1038/35097083, veebiversioon (vaadatud 9.07.2015)(inglise keeles)
  4. 2015 ICD-10-CM Diagnosis Code A20 Plague, veebiversioon (vaadatud 9.07.2015)(inglise keeles)
  5. Stefan Riedel, Plague: from natural disease to bioterrorism, Proc (Bayl Univ Med Cent). aprill 2005 ; 18(2): 116–124, PMCID: PMC1200711, veebiversioon (vaadatud 9.07.2015)(inglise keeles)
  6. Rebecca Maki, Discovery of Yersinia pestis, University of Pittsburgh, veebiversioon (vaadatud 9.07.2015)(inglise keeles)
  7. Stefan Riedel, Plague: from natural disease to bioterrorism, Proc (Bayl Univ Med Cent). aprill 2005 ; 18(2): 116–124, PMCID: PMC1200711, veebiversioon (vaadatud 9.07.2015)(inglise keeles)

Kirjandus[muuda | muuda lähteteksti]

Katkubakter
  • Jennifer E. Trosky, Amy D. B. Liverman ja Kim Orth, Yersinia outer proteins: Yops, Cellular Microbiology (2008) 10(3), 557–565 doi:10.1111/j.1462-5822.2007.01109.x
Patogeensus