Angara (laev)
| Angara | |
|---|---|
 | |
| Tüüp | jäämurdja-reisiparvlaev |
| Liin |
Baikal-Mõsovsk Baikal-Tanhoj |
| Sõsarlaevad | Baikal (1899) |
| Ajalugu | |
| Ehitaja |
Armstrong Whitworth Newcastle upon Tyne'is |
| Kiil pandud | 1898 |
| Vette lastud | 1900 |
| Teenistusse võetud | 1900 |
| Teenistusest välja arvatud | 1962 |
| Saatus | 1991. aastast muuseumlaev |
| Tehnilised andmed | |
| Pikkus | 61 m |
| Laius | 10,5 m |
| Süvis | 4,7 m |
| Veeväljasurve | 1400 t |
| Peamasin | 4 aurukatelt |
| Käiturid | 1 sõukruvi |
| Kiirus | 14 sõlme |
| Reisijakohti | 160 |
Angara (kürillitsas Ангара) on endine aurik-jäämurdjast reisiparvlaev. Siberi raudteel aitas see reisijaid ja kaupasid toimetada üle Baikali järve ajavahemikus 1900–1918, välja arvatud Venemaa kodusõja ajal.
1922.–1962. aastani kasutati kohaliku Angara jõe järgi nime saanud kahekorstnalist parvlaeva lisaks pukserina. Irkutskis seisab see kaasajal sildumiskai ääres aga muuseumlaevana.[1]
Tegu on nii ühe vanima säilinud jäämurdjaga kui ka ühe enim kordi põhjast taas veepinnale tõstetud laevaga, teadaolevalt on see poolenisti uppunud vähemalt neljal korral (sealhulgas kuritegelikult süüdatuna).[2]
Laevaehitus
[muuda | muuda lähteteksti]1895. aasta alguses võeti Vene Keisririigi transpordiministri Mihhail Hilkovi ettepanekul vastu kiireloomuline otsus parvlaevade tellimiseks sügavaimale järvele planeedil Maa. Põhjus seisnes raudteeliikluse tagamises Kaug-Itta, seni kuni viibis marsruudi planeerimine järvest lõunas asuvale mägismaale, kus ehitustingimused olid üsnagi keerukad. 30. detsembril sõlmitigi leping Armstrong Whitworthi laevatehasega Suurbritannias.
Listvjanka külla rajatud monteerimise dokki transporditi tuhandetesse kastidesse pakitud laevakere terasplaadid, rasked katlad ja muud detailid raudteid pidi Tallinna sadamast, kuhu need olid laevatatud omakorda Inglismaalt. Kokkupanek ja puidutöötlemised algasid aastal 1898. Kohapealsed laevaehitustööd kestsid kaks aastat ning alus lasti viimaks vette 15. augustil 1900.[3]
Liinisõidud
[muuda | muuda lähteteksti]
1902.–1904. aastal valmis raudtee-ümbersõit järve edelapoolseil kaldail kõrguval mägismaal Hamar-Dabanil. 1905. aastal arvati alus seejärel reservlaevastikku koos kogukama, rongide vedamist võimaldava, neljakorstnalise sõsarlaeva Baikaliga. Angara oli talviti ühtlasi raudteeparvlaeva liinisõitudeks murdnud ette järve katnud paksemat jääd. Kaks korda päevas pendeldasid need vaheldumisi Baikali sadamas asuvast raudteejaamast üle järve Mõsovskisse.
Vene-Jaapani sõjas vedas see soojema ilmaga ühel reisil kuni tuhatkond reisijat, enamasti sõdureid. Sõda nõudis vägede, relvade, laskemoona ja varude võimalikult kiiret transportimist Kaug-Itta. Esimesel eriti pakaselisel talvel laoti üle jää rööpad ning vagunid ja vedurid võeti lahti šassiideks ehk rungideks, mida üle kinnikülmunud järve tõmmati rööpail veohobustega. Liin üle jäätunud järve oli kasutusel vaid korra, sõja alguses 28. veebruarist kuni 25. märtsini 1904.
29. oktoobril 1905 algas revolutsiooni taustal rongivedu mööda äsja valminud raudtee-ümbersõitu. Sõsarlaevad suunati seega omajagu lühemale liinile Tanhojsse, mil väljumisi toimus kolm-neli korda päevas.
Katkestused
[muuda | muuda lähteteksti]1906.–1916. aastani seisid reiside vähese nõudluse tõttu tekkinud rahaliste vahendite puudusel mõlemad laevad jõude sadamas, millele järgnes relvastatult kaasamine kodusõtta. Baikalit ootas ees hukk, kuid Angara vajas samast saatusest tagasihoituna järgmistel aastakümnenditel küllaltki kapitaalremontimisi.
25. detsembril 1929, Nižneangarskist teel regiooni peamisesse keskusesse Irkutski, rebis kivine järvepõhi laevakerre peaaegu 6 m pikkusena lekked veele. Uškani saarte lähistelt pääses see napilt uppumisest ja jõudis umbes 20-kraadise kalduvajumisega sadamasse.
1962. aastal kanti see maha Nõukogude laevastikust, parvlaevadokki seisma jäetuna leidis see kasutust laona.
Tänane asukoht
[muuda | muuda lähteteksti]1967. aastal toimetati laev jäädavalt edasi Irkutski veehoidlasse.
Lammutamiskatsed ja põhjavajumisjuhtumid
[muuda | muuda lähteteksti]Üha laguneva laevakere tõttu taheti seda korduvalt lammutada. Kuid aastal 1975, juba esimesel pukseerimiskatsel, vajus see madalas vees põhja, jäi välja tõstmata ning unustati sinna 1977. aastani. 1983. aastal vajus see põlema süüdatuna taas põhja, kust tõsteti välja aastal 1985. Vanametalliks lõikamise ja lammutamise tarbeks veehoidlast kaugemale pukseeritult hukkus see samal aastal tormise ilmaga taaskord madalikule.
Restaureerimine ja avamine muuseumina
[muuda | muuda lähteteksti]1988. aastani jäi hüljatud vrakk poolenisti uppunuks. Laev otsustati siiski taastada ning säilitada seda edaspidi muuseumlaevana. Põhjalike ettevalmistuste järel tõsteti laev üles, restaureerimistööd kestsid jaanuarist 1989 kuni novembrini 1990. 1991. aastal avati see Irkutski hüdroelektrijaama paisu vahetus läheduses merenduse ajalugu tutvustava muuseumina.
Vaata ka
[muuda | muuda lähteteksti]Viited
[muuda | muuda lähteteksti]