Epistel

Epistel on manitsev või etteheitev pikem kõnelus, noomituskõne, õpetuskõne, õpetussõnad. Epistel tuleb kreekakeelsest sõnast epistolê, mis tähendab kirja.

Kui kirja eesmärgiks on vahendada oma mõtteid ühele kindlale adressaadile, kellega ei saada ruumilise eraldatuse tõttu silmast silma rääkida, siis epistli puhul on kirja kuju üksnes raamiks selle sisule. Epistel pole suunatud kindlale adressaadile, vaid mõeldud traktaadiks laiemale lugejaskonnale. Epistlid on kirjutatud hellenistliku traditsiooni kohaselt. Epistlites tõid autorid oma nime juba alguses välja, millele järgnes kohe adresseeritu (kas siis isik või kogudus). Epistli lõpus võidi mainida ka dikteeritu kirjapanijat. Lisaks sellele võidi mainida ka epistli kulleri nime. Epistli sisu algab lühikese sissejuhatava lausega peateema kohta.

Religioosses kontekstis tähendab epistel apostli kirja; jumalateenistusel ettelugemiseks välja valitud pala apostlite kirjadest. Uues testamendis on kokku 21 kirja, mida teoloogid jagavad kahte rühma: epistlid ja nn päriskirjad. Apostel Paulus adresseerib oma kirjades konkreetseid kogudusi ja nendega seotud olukordi. Seetõttu on tegemist tõeliste kirjadega ehk nn päriskirjadega. Kui Pauluse kirjad ette võtta, siis on näha, et kirja vorm on väga laiaks venitatud sisurohke jutu tõttu. Samas kirjade eesmärgiks on vastavaid kogudusi õpetada ja juhendada, Paulusele omistatud kirjad on kindlasti tõelised kirjad, mitte epistlid. Traditsiooniliselt nimetatakse Paulusele omistatud kirju pauliinlikeks epistliteks ja teisi kirju katoliiklikeks (üldised). Teine lugu on deuteropauliinlike kirjadega, mis meenutavad oma olemuselt rohkem epistlit kui tõelist kirja.