Mine sisu juurde

Iraan

Muuda linke
Allikas: Vikipeedia

Iraani Islamivabariik

pärsia جمهوری اسلامی ایران
Jomhūrī-ye Eslāmī-ye Īrān
Iraani asendikaart
Riigihümn "Sorūd-e Mellī-ye Jomhūrī-ye Eslāmī-ye Īrān"
Pealinn Teheran
Pindala 1 648 195 km² Muuda Vikiandmetes
Riigikeel pärsia
Rahvaarv 86 758 304 (2022)[1] Muuda Vikiandmetes
Rahvastikutihedus 52,6 in/km²
President Mas‘ūd Pezeshkīān
Usujuht ‘Alī Khāmene'ī
SKT 439,514 mld $ (2017)[2] Muuda Vikiandmetes
SKT elaniku kohta 5593 $ (2017)[3] Muuda Vikiandmetes
Valuuta Iraani riaal (IRR)
Ajavöönd maailmaaeg +3.30
Tippdomeen .ir
ROK-i kood IRI
Telefonikood 98
 See artikkel räägib tänapäeva maast ja riigist ning selle ajaloost; teiste tähenduste kohta vaata lehekülgi Iraan (täpsustus) ja Pärsia (täpsustus)

Iraan, ametlikult Iraani Islamivabariik (pärsia keeles جمهوری اسلامی ایران Jomhūrī-ye Eslāmī-ye Īrān), 1930. aastateni tuntud ka kui Pärsia, on riik Lähis-Idas.

Tänapäeval mõjutab Iraan tugevalt Iraaki ja Süüriat, aga ka šiiitlikke kogukondi Lähis-Ida riikides (eelkõige Liibanonis, Bahreinis ja Jeemenis). Iraan on mitmekultuuriline riik, mis hõlmab arvukalt etnilisi ja keelelisi rühmi. 9,4 miljoni elanikuga Teheran on Iraani pealinn ja suurim linn. Riigi suuruselt teine linna Mashhadi rahvaarv on umbes 3,4 miljonit ja Isfahanis elab umbes 2,2 miljonit inimest.

Geograafia

[muuda | muuda lähteteksti]

Iraan, pindalaga 1 648 195 km², on suuruselt kuues riik Aasias. Iraan piirneb Aserbaidžaani (piir 611 km), Armeenia (35 km), Aserbaidžaani enklaavi Nahhitševani (179 km), Türgi (499 km), Iraagi (1458 km), Türkmenistani (992 km), Afganistani (36 km) ja Pakistaniga (909 km). Põhjas on Iraanil ligipääs Kaspia merele, lõunas Pärsia lahele ja Araabia mere Omaani lahele.

Iraan asub seismiliselt aktiivses piirkonnas. Keskmiselt toimub iga kümne aasta tagant seitsmemagnituudine maavärin (Richteri skaala).[4] Maavärinad võivad olla väga laastavad, näiteks 2003. aastal Bami linna piirkonnas toimunud maavärin (hukkunuid u 41 000, vigastatuid u 200 000).[5]

Iraan paikneb Iraani platool ja on üks maailma mägisemaid riike, kus maastikul domineerivad mäeahelikud, mis eraldavad nõgusid või platoosid. Kõige mägisem (aga ka rahvarohkeim) on lääneosa, kus asuvad Kaukasus, Z̄āgrose mäed ja Alborzi mäestik. Alborzi mäestikus paikneb Damāvandi mägi, mis Iraani kõrgeim tipp (5610 m) ja kogu Aasia kõrgeim vulkaaniline mäetipp. Iraani mäed on sajandeid mõjutanud riigi poliitikat ja majandust.

Riigi põhjaosa katavad madalikud metsadega Kaspia mere lõunakalda läheduses ja Pärsia lahe põhjaosas. Väiksemad tasandikud asuvad Pärsia lahe ülejäänud rannikuosas, Hormuzi väina ja Omaani lahe ääres.[6] Idaosa koosneb peamiselt kõrbetest ja soolajärvedest. Seal asuvad Kaviri kõrb (77 600 km²), mis on ka riigi suurim kõrb ja Luti kõrb (51 800 km²), mis on registreeritud kui üks kõrgeima temperatuuriga paikadest planeedil. 2005. aastal mõõdeti Luti kõrbes temperatuuriks 70,7 °C.[7]

Riik ja poliitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Iraan oli 1979. aasta revolutsioonini monarhistlik riik. Pärast šahh Reẕā Pahlavī kukutamist muutsid islami fundamentalistid Iraani teokraatlikuks islamivabariigiks. Sellest ajast on olnud võimul islamiäärmuslased, riigi poliitiline süsteem põhineb põhiseadusel. Revolutsiooni juht oli ajatolla Khomeynī, Iraani praegune kõrgeim juht on ajatolla ‘Alī Khāmene'ī. Iraani president on 2024. aastast Masoud Pezeshkian.[8]

Kõrgeim juht

[muuda | muuda lähteteksti]

Kõrgeim juht (pärsia keeles رهبر معظم Rahbar-e Moazam) rahbar on riigipea ja vastutab poliitika läbiviimise eest. Riigi presidendi võim on Rahbariga võrreldes piiratud. Enamus valituse ministritest valitakse rahbariga kokkuleppel, pärast kandidaatide esitamist presidendi poolt on ta otseselt seotud kaitse-, luure- ja välisministeeriumi ning teiste tähtsamate ministeeriumide ministrite ametisse nimetamisega.[9] Rahbar saab nõuda seaduste muutmist, ta kontrollib otseselt regionaalpoliitikat, välisministeeriumi ülesanded piirduvad protokollide ja tseremoniaalsete sündmustega.[10] Rahbar on relvajõudude ülemjuhataja, kes kontrollib sõjaväeluuret ja julgeolekuoperatsioone, tal on ainsana võim kuulutada välja sõda või rahu.[11]

Iraani Ekspertide Kogu vastutab rahbari valimise eest ning sellel on ka õigus teda ametist vabastada. Tänaseni ei ole aga ekspertide kogu vaidlustanud ühtegi rahbari otsust ega üritanud teda ametist vabastada. Arvatavalt on Ekspertide Kogust saanud tseremoniaalne organ, millel puudub tegelik võim.[12]

Carnegie Rahvusvahelise Rahu Sihtasutuse Iraani eksperdi sõnul on Iraani Islamivabariigis olemas kaks paralleelset struktuuri. Ühte juhivad jõuametkonnad, kes annavad aru rahbarile, tegelevad sisejulgeolekuga ning jälgivad tuumaprogrammi elluviimist. Teises struktuuris tegutsevad diplomaadid ja poliitikud, kes suhtlevad välispoliitilisel tasandil lääne diplomaatide ja meediaga ning kellel puudub juurdepääs Iraani tuumaprogrammiga seotule.[13]

Presidendi administratsiooni hoone

President

[muuda | muuda lähteteksti]

President on valitsusjuht ja kõrgeima usujuhi järel teine võimukandja. President valitakse üldise valimisõiguse alusel 4 aastaks. Enne valimisi peab Kaitsenõukogu heaks kiitma presidendikandidaadid. Kaitsenõukogu liikmed valitakse kõrgeima juhi poolt, kusjuures juhil on õigus president ametist vabastada. Presidenti saab valida ainult üheks ametiajaks, ta on armee asejuhataja, riikliku julgeoleku ülemnõukogu juht ning tal on õigus kuulutada pärast parlamendi poolt vastuvõtmist välja eriolukord.[14]

President vastutab põhiseaduse rakendamise ning täitevvõimu teostamise eest rahbari poolt antud dekreetide ja üldise poliitika elluviimisel, välja arvatud rahbariga otseselt seotud küsimused. President tegutseb täidesaatva võimu esindajana rahvusvaheliste lepingute sõlmimise ning riikliku planeerimise, eelarve ja tööhõive haldamisega, mis kõik pevad olema kõrgeima juhi poolt heaks kiidetud.[15] President nimetab ametisse ministrid, parlamendi ja Rahbari heakskiidul, kes aga võivad ministri ametist ka vabastada või tagasi kutsuda. Presidendi alluvuses on kaheksa asepresidenti, samuti 22 ministrist koosnev valitsuskabinet.[16]

Haldusjaotus

[muuda | muuda lähteteksti]

Iraan jaguneb 31 provintsiks ehk ostān '​iks.

Iraani provintsid

Rahvastik

[muuda | muuda lähteteksti]
Iraani rahvastikutiheduse kaart

Iraani rahvaarv on kiiresti kasvanud 19 miljonilt 1956. aastal rohkem kui 90 miljonini 2025. aastaks.[17] Selle aja jooksul on Iraanis sündimus siiski järsult langenud: 6,5 lapselt naise kohta umbes 1,7 lapseni 2020. aastateks.

2025. aastal elas Iraanis rohkem kui 92 miljonit inimest, olles rahvaarvult 17. riik maailmas. Linnades elas 67 miljonit inimest.[18] Iraan on üks maailma kõrgema linnastumise kasvuga riike. Aastatel 1950–2002 kasvas linnaelanike osakaal 27%-lt 60%-le.[19] Iraani elanikkond on koondunud riigi põhja-, loode- ja lääneossa.

Keskmine oodatav eluiga on 75,2 aastat, keskmine vanus on 34 aastat.[18] Kõige tihedamini on asustatud pealinna Teherani ümbrus ja riigi loodeosa.

2008. aasta seisuga olid rahvastikust 65% on pärslased, 16% aserid, 7% kurdid (Iraani kurdid), 6% lurid, 2% araablased, 1% turkmeenid, teisi rahvusi alla 1% (armeenlased, grusiinid, assüürlased jt).[20]

Haridus

[muuda | muuda lähteteksti]

Kirjaoskus 15-aastaste ja vanemate inimeste seas oli 2016. aasta seisuga 86%, kusjuures mehed (90%) olid haritumad kui naised (81%). Valitsussektori kulutused haridusele on umbes 4% SKP-st.[21]

Religioon

[muuda | muuda lähteteksti]

Rahvastikust umbes 90% on šiiidid, Iraan on šiiitide juhtriik. Sunniite on 9%, vähem leidub zoroastriste, kristlasi ja judaiste, kellest suur osa lahkus maalt pärast islamirevolutsiooni. Enamik kristlasi (u 250 000 – 370 000) on armeenlased.[22]

Majandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Iraanil on tsentraalselt planeeritud majandussüsteem nafta- ja gaasitööstusega, põllumajandustootmise ning teenindussektoriga. Lisaks on riigi majanduses suure osakaaluga avalik sektor.[23] Iraani majandus on võrreldes teiste Lähis-Ida riikidega suhteliselt laiahaardelisem, kuid naftasaaduste eksport on ikkagi suurim riigitulude allikas.

2007. aastal kehtestati Iraanis reformide kavaga toetused eelkõige toiduainete ja energiatootmisele.[24] Salakaubandus, halduskontroll, laialt levinud korruptsioon ja muud piiravad tegurid ei võimaldanud aga erasektori loodetud majanduskasvu.[25] Valitsus korraldas seejärel turupõhiseid reforme, mis kajastusid viieaastases arengukavas aastateks 2016–2021, keskendudes "vastupidavale majandusele" ning "teaduse ja tehnoloogia arengule." 2022. aasta märtsis otsustas Iraani parlament tollase uue presidendi Ebrahim Raisi juhtimisel aga kaotada 2021. aastal riigi toetuse toidu, ravimite ja loomasööda importimiseks väärtuses 15 miljardit eurot. Märtsis 2022 lepiti kokku Venemaalt 20 miljardi tonni toiduainete ekspordiks, mille hulka kuulusid peamiselt taimeõli, nisu, oder ja mais.[26]

Iraani haritud elanikkond, kõrge inimareng, piiratud majandus ning ebapiisavad välis- ja riigisisesed investeeringud on sundinud üha rohkem iraanlasi otsima välismaal tööd, mille tulemuseks on olnud märkimisväärne "ajude äravool".[27]

Iraani nafta- ja gaasitootmispunktide kaart

Nafta- ja gaasitootmine

[muuda | muuda lähteteksti]

Iraan oli 2023. aastal OPEC-is suuruselt neljas toornafta tootja ja suuruselt kolmas maagaasi tootja. 2023. aasta hinnangute põhjal paiknevad Iraanis maailma suuruselt kolmandad nafta- (12%) ja suuruselt teised maagaasivarud (16%). Maailmas on suuremate naftavarudega vaid Venetsueela ja Saudi Araabia, gaasivarudelt on suurim Venemaa. Vaatamata suurtele varudele on riigis naftatootmine piiratud, sest naftasektor on alafinantseeritud aastaid kehtivate rahvusvaheliste sanktsioonide tõttu, mis taaskehtestati 2018. aastal. Sanktsioonidest hoolimata suurendas Iraan 2022. ja 2023. aastal toornafta vedu peamiselt Hiinasse. 2020. aasta 3,0 miljonilt barrelilt ööpäevas tõusis toodang 4,0 miljonini 2023. aastal. Samal aastal teenisid Iraani naftafirmad umbes 53 miljardit eurot naftaekspordi netotulu.[28]

Iraani hinnangulised maagaasivarud 2023. aasta detsembri seisuga olid 1200 triljonit kuupmeetrit. Suur osa gaasivarudest on tarvitusele võtmata, sanktsioonid on oluliselt aeglustanud maagaasi infrastruktuuri arengut riigis. Riiklik maagaasi tootmise kasv on jäänud piiratuks ebapiisavate investeeringute tõttu tehnoloogiasse ja infrastruktuuri arendamise valdkonda. Suurem osa Iraani maagaasi toodangust tarbitakse riigisiseselt, 2023. aastal oli see 8,9 triljonit m³.[28]

Elektritootmine

[muuda | muuda lähteteksti]

2022. aastal tootis Iraan 361 teravatt-tundi (TWh) elektrienergiat. 93% elektritootmisest pärineb fossiilkütuste allikatest. Hüdroenergia, tuumaenergia ja taastuvad energiaallikad koos moodustavad ülejäänud 7% Iraani elektritootmisest. Maagaas on suurim kütuseallikas elektritootmiseks Iraanis, moodustades 85% kogutoodangust. Kõrgelt subsideeritud elektrihinnad ning nafta ja maagaasi tootmise kasv on suurendanud elektrinõudlust ja pingestanud selle kasutamist suvisel tippajal, sest piirkondlikult esinevad põuad ja veepuudus, mis on viimastel aastatel muutunud sagedasemaks. Lisaks kaotavad vananevad elektrijaamad Iraanis oma paigaldatud algselt kavandatud võimsust. Iraan on aeglaselt suurendanud oma päikese- ja tuuleenergia kasutamise võimsust viimase kümne aasta jooksul ning ehitab elektrijaamu päikesepaneelide baasil.[28]

Iraani põllukultuuride kasvualade kaart

Põllumajandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Põllumajandus panustab 9,5% sisemajanduse kogutoodangusse ja annab tööd 17%-le elanikkonnast. Umbes 9% Iraani pindalast on põllumaad, kusjuures peamised põllumajandustootmise piirkonnad asuvad Kaspia mere ääres ja riigi loodepoolsetes orgudes. Peamised takistused tootmise suurendamisel on vananenud põllumajandusmeetodid, ületöötatud ja vähe väetatud muld, viljaseemne- ja veepuudus. Umbes kolmandikku kogu haritavast maast tuleb kasta. Mitmeotstarbeliste veehoidlate ehitamine Zagrose ja Alborzi mägedes asuvate jõgede ääres on suurendanud niisutamiseks kasutatava vee hulka.[29]

Kaspia mere piirkonna suurima saagiga põllukultuur on riis. Muude põllukultuuride hulka kuuluvad oder, mais, puuvill, suhkrupeet, teeleht, kanep, tubakas, puuviljad, kartul, kaunviljad, köögiviljad, mandel, ananass ja vürtsid.

Välispoliitika

[muuda | muuda lähteteksti]

Iraani vastased sanktsioonid

[muuda | muuda lähteteksti]

Pärast Iraani revolutsiooni toimumist 1979. aastal lõpetasid Ameerika Ühendriigid nii majanduslikud kui diplomaatilised suhted Iraaniga, keelates Iraani naftaimpordi ja külmutades umbes 11 miljardit eurot oma varadest.[30] 1996. aastal võttis USA Valitsus vastu Iraanile ja Liibüale sanktsioonide kehtestamise seaduse (ILSA), mis keelab USA (ja ka teiste riikide) ettevõtetel investeerida ja kaubelda Iraaniga enam kui 20 miljoni euro ulatuses aastas.[31] Alates 2000. aastast on selle piirangu osas tehtud erandeid mõningate kaupade, eriti ravimite ja meditsiiniseadmete puhul.[32]

Rahvusvaheliste sanktsioonide ja investeeringute vähesuse tõttu langes Iraani naftatoodangu maht 2005. aasta 4,2 miljonilt barrelilt päevas 2010. aastaks 3,8–3,9 miljonile barrelile päevas.

Aastast 2006 on lääneriigid kahelnud Iraani tuumaprogrammi läbiviimise väljakuulutatud eesmärkides ning nõudnud, et Iraan loobuks oma tuumaprogrammi arendamisest ja uraani rikastamisest. ÜRO Julgeolekunõukogu kehtestas samal aastal sanktsioonid tuumaprogrammiga seotud Iraani ettevõtete vastu, süvendades sellega riigi majanduslikku isolatsiooni.[33] Sanktsioonid keelavad tuuma- ja raketiseadmete ning militaartoodangu ekspordi Iraani ning on suunatud investeeringute piiramisele nafta-, maagaasi- ja naftakeemia tootmisesse, pankadesse, kindlustusse, finantstehingutesse, laevandusse jne.[34]

11. juunil 2010 kehtestati Iraanile täiendavad sanktsioonid: keelati müüa raskerelvastust ja alustati riiki siirduvate laevade inspekteerimist. Iraanil keelati katsetada ballistilisi rakette ja riigi pankadel raskendati maailmaturul tehingute sõlmimist. Lisaks koostati must nimekiri firmadest ja üksikisikutest, kelle tegevust ja liikumist rahvusvahelisel areenil oluliselt piiratakse. Kuigi Iraan on ise üks maailma juhtivaid naftatootjaid, pole neil koduturu vajaduste täitmiseks piisavalt naftatöötlemise seadmeid. Seetõttu on ligikaudu 40% bensiinist tulnud piiri tagant ka sisse vedada.[35] Suured Lääne naftafirmad, näiteks Prantsuse ettevõte Total ja Royal Dutch Shell, on USA sanktsioonide tõttu Iraani energiasektori arendamisest keeldunud.[36]

2012. aastal karmistas Euroopa Liit oma sanktsioone, ühinedes rohkem kui kolme aastakümne pikkuse USA naftaembargoga Iraani vastu.[37] Aastal 2015 jõudsid Iraan ja viis ÜRO Julgeolekunõukogu alalist liiget tuumaprogrammi arenduse osas kokkuleppele, mille alusel kaotati põhilised sanktsioonid 2016. aasta alguseks.

2018. aastal loobus USA valitsus ühepoolselt ühise kalanduspoliitika kokkuleppest ja kehtestas Iraanile uuesti sanktsioonid naftamüügi ning naftakeemia, laevanduse, metallikaubanduse ja pangatehingute kohta.[38]

Ajalugu

[muuda | muuda lähteteksti]
 Pikemalt artiklis Iraani ajalugu
Reljeef Naqsh-e Rostamis 3 km kaugusel Persepolisest. Shapur I (võimul 241–272) alistab Valerianuse

Varasem aeg

[muuda | muuda lähteteksti]

Tänapäeva Iraani territooriumil moodustus 6. sajandil eKr Ahhemeniidide riik. Riik laius Vahemerest kuni Induse jõeni, sellesse kuulusid tänapäeva Iraan, Iraak, Pakistan, Afganistan, Türkmenistan, Usbekistan, Tadžikistan, Türgi, Jordaania, Küpros, Süüria, Liibanon, Iisrael, Egiptus ning osa Kaukaasia piirkonnast.

Iraan oli kaua Lähis-Ida üks suuremaid, mõjuvõimsamaid ja püsivamaid riike. Iraani riigid ja impeeriumid olid Meedia, Ahhemeniidide riik, Partia impeerium ja Sassaniidide riik, mis püsis kuni 7. sajandi keskpaigani. Seejärel valitses Iraani aladel kuni 13. sajandini Abbassiidide kalifaat. Hulagiidide riik, mis võimutses neil aladel 14. sajandi keskpaigani, moodustas nominaalselt Mongolite impeeriumi edelapoolse osa. Safaviidide riigi koosseisus olid Iraani alad aastatel 1502–1736 ning sellest perioodist alates on šiiism olnud Iraani riigiusund. Kadžaaride dünastia valitses Pärsias šahhidünastiana aastatel 1781–1925.

Pärsia impeerium Safaviidide valitsemise ajal 18. sajandil

Vene-Pärsia sõjad olid sõjad Pärsia ja Venemaa vahel aastatel 1651–1828. Konfliktide põhjuseks oli võitlus ülemvõimu pärast Kaukaasias. Peetud sõjad nõrgendasid riiki ning Kadžaaride Pärsia jäi suurde sõltuvusse Euroopa suurriikidest. 1882. aastal asutas šahh Nasir al-Din Pärsia kasakabrigaadi.

20. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]

Toimusid mitmed feodalismi vastased ülestõusud, neist suurim oli 1905. aasta Iraani konstitutsiooniline revolutsioon. Iraani revolutsiooni tagajärjel asendati Iraani senine šahhi ainuvõim konstitutsioonilise monarhiaga, moodustati parlament.[39]

Kadžaarid tõukas troonilt 1925. aastal Pärsia kasakabrigaadi ohvitser, tulevane šahh Reẕā Pahlavī. Ta asutas autoritaarse valitsuse, mis väärtustas natsionalismi, militarismi, ilmalikkust ja antikommunismi ning viis läbi mitmeid sotsiaalmajanduslikke reforme, korraldades ümber armee, valitsuse ja rahanduse. Reẕā Pahlavī valitsusajal hakati 1935. aastast Iraani kohta šahhi nõudmisel Euroopas kreekapärase nimetuse Pärsia asemel, riigi nimetusena kasutama Iraan.

Pahlavī valitses kuni 16. septembrini 1941, mil Inglise-Nõukogude Iraani invasioon sundis teda tagasi astuma. Invasiooni eesmärk oli kindlustada Teine maailmasõja ajal Iraani naftaväljad ja tagada liitlaste tarneliinid (nn Pärsia koridor). Iraan jäi ametlikult neutraalseks. Toimunud okupatsiooni ajal kõrvaldati Reẕā Pahlavī ja asendati tema noore poja Moḩammad Reẕā Pahlavīga.[40]

Aastatel 1951–1953 oli lühikest aega riigi eesotsas peaminister Mohammed Mosaddeq, mille tõttu oli šahh mõnda aega eksiilis. 19. augustil 1953. aastal sunniti sõjaväelaste poolt Mosaddeq ametist lahkuma, ta arreteeriti ja tema üle mõisteti kohut riigireetmise eest. Moḩammad Reẕā Pahlavī oli seejärel võimul 1979. aastani USA valitsuse toel. Iraan algatas sel perioodil mitmeid majanduslikke, sotsiaalseid, agraar- ja haldusreforme, et moderniseerida riiki, mis said tuntuks šahhi valge revolutsioonina.

Iraani 1979. aasta islamirevolutsioon muutis Iraani konstitutsioonilise monarhia, kus oli valitsenud šahh Moḩammad Reẕā Pahlavī, islami vabariigiks, mida asus juhtima ajatolla Rūḩollāh Khomeynī. Iraani kiiresti moderniseeruv kapitalistlik majandus asendati nüüd populistliku ning islamistliku majandus- ja kultuuripoliitikaga. Suur osa tööstust natsionaliseeriti, seadused ja koolid islamiseeriti ning lääne mõjutused keelati.[41] Khomeynī oli revolutsiooni juht ehk Iraani kõrgeim juht 1979. aastast kuni surmani 3. juunil 1989. ‘Alī Khāmene'ī valiti kõrgeima juhi kohale pärast ajatolla Khomeynī surma ning on sellel kohal tänaseni.

Akbar Hāshemī Rafsanjānī oli Iraani president aastatel 1989–1997 ja keskendus ettevõtlusmeelsele poliitikale, et taastada majandus, samas muutmata islamirevolutsiooni ideoloogiat. Ta toetas vaba turumajandust riigisiseselt, eelistades riigitööstuste erastamist ja mõõdukat positsiooni rahvusvahelisel tasandil.

21. sajand

[muuda | muuda lähteteksti]

Tema järel oli riigi presidendiks kuni aastani 2005 Moḩammad Khātamī, kelle valitsuse eelistuseks oli sõnavabadus, konstruktiivsed diplomaatilised suhted Aasia riikide ja Euroopa Liiduga ning vaba turu majanduspoliitika.

2005. aasta presidendivalimised tõid võimule konservatiivse populistliku ja natsionalistliku kandidaadi Maḩmūd Aḩmadīnezhādi, kes oli tuntud oma jäikade vaadete ning vaenulikkuse poolest Iisraeli, Saudi Araabia, Ühendkuningriigi, USA ja teiste riikide suhtes.

2013. aasta 3. augustist kuni 2021. aasta 5. augustini oli Iraani president mõõdukate vaadetega Ḩasan Rūḩānī.[42] Tema järel oli president Ebrāhīm-e Ra'īsī, kes hukkus 2024. aasta mais helikopteriõnnetuses.[43][44]

Iraan on alates aastast 1979 tegelenud tuumauuringute ja uraani rikastamisega.[45] Et hoida ära aatomirelva valmistamist ründas Israel 13. juunil 2025 Iraani andes põhilöögid Iraani tuumarajatistele, ballistilistele rakettidele, õhutõrjele ja sõjalisele juhtkonnale. Iraan vastas raketi ja droonirünnakutega Israeli linnadele.

 Pikemalt artiklis Iisraeli-Iraani sõda - Juuni 2025 Iisraeli rünnak Iraanile

Vaata ka

[muuda | muuda lähteteksti]

Viited

[muuda | muuda lähteteksti]
  1. ↑ Iran. Vaadatud 20.08.2022.
  2. ↑ Maailmapanga andmebaas. Vaadatud 21.10.2018.
  3. ↑ Maailmapanga andmebaas. Vaadatud 27.05.2019.
  4. ↑ Which country has the most earthquakes?. United States Geological Survey. 2 May 2010
  5. ↑ Iran lowers Bam earthquake toll. BBC News. March 29, 2004.
  6. ↑ IRAN TODAY - Geography... allventure.com. Archived from the original on 28 January 2024
  7. ↑ Satellite Finds Highest Land Skin Temperatures on Earth. Bulletin of the American Meteorological Society. 92 (7): 855–860.
  8. ↑ Laugen, Lauri, toim (6. juuli 2024). "Iraani presidendivalimised võitis reformistlik südamekirurg Masoud Pezeshkian". Delfi.
  9. ↑ The Constitution of Islamic Republic of Iran. Reuters. 8 January 2018.
  10. ↑ Khamenei orders controversial retirement law amended. Al-Monitor. 5 December 2018.
  11. ↑ The Structure of Power in Iran Iran Chamber. 13 June 2025.
  12. ↑ Anomalies in Iran's Assembly of Experts Election – The Washington Institute for Near East Policy. 22 March 2016.
  13. ↑ "Iran Is Developing Plans for Faster, Cruder Weapon, U.S. Concludes". The New York Times. ISSN 0362-4331.
  14. ↑ Iran The Presidency. Archived from the original on 22 June 2008.
  15. ↑ Iran's Khamenei hits out at Rafsanjani in rare public rebuke. Middle East Eye. Archived from the original on 4 April 2016.
  16. ↑ The Structure of Power in Iran. Iran Chamber. 24 June 2005.
  17. ↑ درگاه ملی آمار ایران. Archived from the original on 25 March 2023.
  18. ↑ 18,0 18,1 Iran Population. Worldometer.
  19. ↑ Iran: Focus on reverse migration. Payvand. Archived from the original on 26 March 2006
  20. ↑ Country Profile: Iran. Library of Congress. p. 5. Archived from the original on 27 September 2015.
  21. ↑ Iran (Islamic Republic of). uis.unesco.org. 27 November 2016.
  22. ↑ Iran – International Religious Freedom Report 2009. The Office of Electronic Information, Bureau of Public Affair.
  23. ↑ "A survey of Iran: Stunted and distorted". The Economist (2003).
  24. ↑ Energy subsidies reach $84b. Iran Daily. April 27, 2008
  25. ↑ World Factbook: Iran's entry. Central Intelligence Agency. 2008.
  26. ↑ ran Signs Deal With Russia To Import 20 Million Tons Of Basic Goods. Volant Media UK Limited. March 20, 2022.
  27. ↑ Huge cost of Iranian brain drain. BBC News.
  28. ↑ 28,0 28,1 28,2 Energy and the Iranian Economy. U.S. Energy Information Administration (EIA).
  29. ↑ Islamic Republic of Iran – Services for Agriculture and Rural Development. World Bank. June 1994.
  30. ↑ The Revolutionary Economy. United States Institute of Peace.
  31. ↑ The Iran-Libya Sanctions Act (ILSA). December 19, 2016, at the Wayback Machine.
  32. ↑ U.S. Approved Business With Blacklisted Nations.
  33. ↑ Iran's Economy Feels Sting of Sanctions. The Wall Street Journal, October 12, 2010.
  34. ↑ Iran nuclear talks back on, in Geneva next week [dead link]. Agence France Presse (AFP), November 30, 2010.
  35. ↑ "Sanktsioonid pigistavad Iraani bensiinivoolikut". Postimees. 12. august 2010. Vaadatud 28. jaanuaril 2023.
  36. ↑ "Sanktsioonid purevad Iraani naftatoodangut". Postimees. 24. mai 2010. Vaadatud 28. jaanuaril 2023.
  37. ↑ Exclusive: EU agrees to embargo on Iranian crude. Reuters. January 2012.
  38. ↑ Trump re-imposes Iran sanctions: Now what?. BBC News. November 3, 2018
  39. ↑ CONSTITUTIONAL REVOLUTION. Encyclopaedia Iranica. Archived from the original on 15 April 2025.
  40. ↑ Richard Stewart, Sunrise at Abadan: the British and Soviet invasion of Iran, 1941 (1988).
  41. ↑ The Iranian Revolution. Archived from the original on 10 October 2016.
  42. ↑ "Rowhanist sai Iraani seitsmes president". Postimees. 3. august 2013. Vaadatud 28. jaanuaril 2023.
  43. ↑ "Iraani uus president astus ametisse". ERR. 5. august 2021.
  44. ↑ Sepik, Karol, toim (20. mai 2024). "Iraani president ja välisminister hukkusid kopteriõnnetuses". Delfi.
  45. ↑ Iisraeli väitel korraldas Iraan vahetult enne sõja algust katsetusi tuumarelvade loomiseks Delfi, 15. VI 2025

Kirjandus

[muuda | muuda lähteteksti]

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]

Iseseisvad riigid: Afganistan | Araabia Ühendemiraadid | Armeenia | Aserbaidžaan | Bahrein | Bangladesh | Bhutan | Brunei | Egiptus | Filipiinid | Gruusia | Hiina koos Macau ja Hongkongiga | Ida-Timor | Iisrael | India | Indoneesia | Iraak | Iraan | Jaapan | Jeemen | Jordaania | Kambodža | Kasahstan | Katar | Kuveit | Kõrgõzstan | Küpros | Laos | Liibanon | Lõuna-Korea | Malaisia | Maldiivid | Mongoolia | Myanmar | Nepal | Omaan | Pakistan | Põhja-Korea | Saudi Araabia | Singapur  | Sri Lanka | Süüria | Tadžikistan | Tai | Türgi | Türkmenistan | Usbekistan | Venemaa | Vietnam

 Tunnustamata riigid ja okupeeritud alad: Abhaasia | Golani kõrgendikud | Lõuna-Osseetia | Mägi-Karabahh | Palestiina | Põhja-Küpros | Taiwan | Tiibet

Pärit leheküljelt "https://et.wikipedia.org/w/index.php?title=Iraan&oldid=6908699"