Kormoran

See artikkel räägib liigist; perekonna kohta vaata artiklit Kormoran (perekond); varem nimetati karpaks galápagose kormorani, kes arvati perekonda karbas (perekond).

---

Kormoran
Kormoran Phalacrocorax carbo
Kaitsestaatus
Soodsas seisundis  (IUCN 3.1)
Taksonoomia
Riik	Loomad Animalia
Hõimkond	Keelikloomad Chordata
Klass	Linnud Aves
Selts	Suulalised Suliformes
Sugukond	Kormoranlased Phalacrocoracidae
Perekond	Kormoran Phalacrocorax
Liik	Kormoran
Binaarne nimetus
Phalacrocorax carbo Linné, 1758

Kormoran raamatus "Nederlandsche Vogelen" ('Hollandi linnud') (1770)

Kormorani munad

Kormoran ehk karbas (Phalacrocorax carbo) on kormoranlaste sugukonda kormorani perekonda kuuluv lind. Ta on valitud Eestis 2025. aasta linnuks.

Kormoran on väga hea ujuja ja sukelduja, kuid tema sulestik vettib. Sellepärast kuivatab ta oma laialilaotatud tiibade sulestikku tuule käes merekividel ja karedel; just seda iseloomulikku vaatepilti peetakse sageli atraktiivseks. Kormoran on ka hea lennuvõimega, kuid purilendu ei kasuta. Kõndimine on tal vaevarikas. Nagu teisedki merelinnud, saavad kormoranid tänu spetsiaalsetele soolanäärmetele juua merevett.

Välimus

Kormoran on hanesuurune, kuid saledam. Tema pikkus küündib meetrini, kaal 2–3 kilogrammini. Isaslinnud on emaslindudest veidi suuremad, kuid muus osas välimuselt emastega sarnased. Kormoran on pika jämeda kaela ja kõvera nokatipuga lind. Alanoka tüvik on kollane. Sulestik on must, sinise ja rohelise metalse läikega, pronksjad tiivad mustamustrilised. Kivil istuv püstise kehahoiakuga lind meenutab väga ürgset saurust.

Pesitsusajal on paljude vanalindude kukal ja pea valgekirju ning reie peal on suur valge laik, mida pulmatantsu ajal tiibu üles-alla liigutades välgutatakse. Noored kormoranid on selja pealt pruunikad ja kõhu alt sageli valged. Noorlindudel kulub kuni kaks aastat, et omandada särav must sulestik.

Ülelendav kormoraniparv võib meenutada haneparve, kuid parve kuju on vähem korrapärane ja lennustiil vahelduvam. Kormorani kael on ka lennu ajal painutatud asendis.

Eluiga ja sigimine

Kormoran on pikaealine liik. Tavaline eluiga on 10–15 aastat, kuid on leitud ka 22-aastaseks elanud isendeid. Noorlinnud hakkavad pesitsema 2–4 aasta vanuselt. Emaslind muneb haudumiseks 2–3 päeva tagant ühe muna. Kurnas on tavaliselt 3–5 muna, aga võib olla ka 1–7. Munad on ovaalsed, kahvatud, kerge sinakasroheka tooniga ja vahel valge kriitja kihiga kaetud. Muna kaalub keskmiselt 53 g. Mune hautakse 28–31 päeva.

Kormoranidel (nagu kõigil suulalistel) puudub haudelaik ning mune hautakse jalgade ja rinnasulgede vahel. Haudumine jagatakse vanalindude vahel enam-vähem võrdselt. Ka poegade eest hoolitsevad mõlemad vanalinnud. Alates poegade kuuendast elunädalast viibib vanalind pesal vaid öösiti. Pojad lennuvõimestuvad umbes 50-päevaselt. 2–3 kuud pärast lennuvõimeliseks saamist pojad iseseisvuvad ja siirduvad ühistesse puhkepaikadesse (mis võivad asuda kuskil mujal kui pesitsuskoloonias). Vaid 30% pesast lahkunud poegadest elab enam kui kolme aasta vanuseks.

Elupaigad ja pesitsemine Eestis

Kormoranid Mähuotsas Pärispea poolsaarel

Kiviajast pärinevaid kormoraniluid on leitud asulakohtadelt Kunda Lammasmäelt ja Kõpust ning rauaaegseid Iru linnamäelt. Eestist ja mujalt Läänemere äärest leitud eelajaloolised kormoraniluud kuuluvad praeguste teadmiste kohaselt atlandi kormoranile.

Nüüdisajal Eestis pesitsev P. c. sinensis on Läänemere piirkonda jõudnud hiljem, tõenäoliselt aastatel 1500–1800. Vahepeal Läänemere aladelt välja tõrjutud, jõudis kormoran uuesti Eestisse pesitsema 1983. aastal, siis leiti üksik pesa Kolga lahes Lõuna-Malusi saarelt.

Ta elab ja pesitseb laidudel (näiteks Tondirahul, Langekarel), puhkab ranniku lähedal kividel. Kormoranid pesitsevad kolooniatena nii maapinnal kui ka puudel ja tehisrajatistel, tegutsedes enamasti hulgakesti. Eestis pesitseb kormoran eelistatult maapinnal, harvemini kõrgemal. Kõrge pesa teevad kormoranid oksarisust või kõikvõimalikust sodist (adrust, plastjäätmetest ja muust). Pesa diameeter on umbes pool meetrit ja paksus paarkümmend sentimeetrit (mõnel pesal kuni meeter). Suuremates kolooniates võivad pesad asuda väga tihedalt: ruutmeetri kohta tuleb keskmiselt üks pesa.

Kormoran on Eestis rändne pesitseja. 2024. aasta andmetel pesitseb Eestis ligikaudu 43 600 haudepaari kormorane. Koguarv on märksa suurem, kuid mittepesitsejaid ei loendata. Aktiivseid kolooniaid on umbes 50. Suuremad kolooniad asuvad Annilaiul (Liivi lahel; tippajal 4000 paari) ja Kadaklaiul (Käina lahel; tippajal 4102 paari). 2023. aasta andmetel pesitseb suurem osa kormoranidest Liivi lahe Pärnumaa piirkonna (37%) ja Väinamere (24%) laidudel, sisemaal pesitseb 11% paaridest.

Toitumine

Kormoranid toituvad kaladest. Toitu jahivad nad tihti ühiselt suures parves, sest nii on nad efektiivsemad. Arvatakse, et selline toitumisviis väsitab kalu ja ajab nad pindmistesse veekihtidesse. Kormoran sukeldub kala järele veepinnalt, mitte ei söösta kõrgelt õhust alla. Ta ajab vee all oma saaki taga kuni 2 minutit, aga üldjuhul vähem. Saagi otsimisel kasutab ta peamiselt nägemist, kuid hämaras saab edukalt hakkama ka tänu oma suurepärasele kuulmisele. Väikseid kalu võib ta neelata kohe vee all või pinnaletõusmise ajal, suuremaid kalu neelab pärast veepinnale tõusmist. Ühe toitumisretke ajal teeb lind keskmiselt 42 sukeldumist. Kormoran võib sukelduda 35 m sügavusele, aga enamasti piirdub ta siiski alla 10 m sügavusega.

Enamasti otsib kormoran toitu rannalähedasest madalast veest (< 10 m), kus peamiselt satuvad saagiks 10–22 cm pikkused kalad. Kormorani keskmine päevane toidukogus on 300–400 g kala. Vahel on kormoranide maost leitud üksikuid limuseid, kahepaikseid, putukaid ja isegi taimi, mis on sinna arvatavasti juhuslikult sattunud. Doonau deltas on täheldatud ebatavalist vaatepilti, kus kormoranid haarasid otse lennult ja kugistasid madalal lendavaid pääsukesi.

Toiduks kasutamine

Kormorani liha on söödav, aga tuim. Kõigepealt tuleb linnul nahk maha võtta ja siis tükk aega keeta. Noorlinnud on õrnema lihaga.

Alamliigid

• Atlandi kormoran (Phalacrocorax carbo carbo) ehk põhialamliik pesitseb Euroopas ja Põhja-Ameerikas Atlandi ookeani rannikul; talvitub Kirde-Aafrikas ja Mehhiko lahe ääres. Eestis võib teda kohata vaid läbirändel.
• Phalacrocorax carbo novaehollandiae – on levinud Austraalias, Tasmaanial, Uus-Meremaal ja Chathami saartel.
• Phalacrocorax carbo sinensis – ehk sisemaa harilik kormoran on levinud Lääne-Euroopast kuni Ida-Aasiani (k.a Eestis).
• Valgerind-kormoran (Phalacrocorax lucidus või Phalacrocorax carbo lucidus) – on käsitletud nii iseseisva liigina kui ka kormorani alamliigina. Elutseb Aafrikas.

Kormoran kui tippkiskja ja elurikkuse hävitaja

Kormoran on eluskalast toituv röövlind, tippkiskja, kelles kalurid näevad kalapüügikonkurenti ja keda nad süüdistavad ulatuslikus kalavaru hävitamises. 2000. aastate algul tehtud kalandusuuringute andmetel hävitasid kormoranid näiteks Väinameres 41 korda rohkem koha ja 2,7 korda rohkem ahvenat, kui püüdsid välja kalurid. Kõige suuremat kahju on kormoran Eesti vetes teinud merisiia arvukuse vähendajana ja paljude kalaliikide järelkasvu – noorkalade – hävitajana. Kormoranile on küll pandud suuri lootusi, et temast võiks olla abi Eesti vetes võõrliigina võimust võtva ümarmudila arvukuse piiramisel, kuid tegelikult on tema kasutegur jäänud loodetust väiksemaks.

Kuna kormorani väljaheited on söövitavalt happelised, hävib kormoranikolooniates suhteliselt lühikese ajaga kogu kõrgtaimestik ja liigirikkus. Kormoranisaared on väljaheidetest valged ja elutult lagedad.

Arvukuse piiramine

Kormoranide arvukus Eestis on aasta-aastalt suurenenud nii hea toidubaasi – rannikuvetes sobilike väikesemõõduliste kalade – leidumise kui ka paljude muude tegurite (nt keskkonnamürkide keelustamise, teatud kalaliikide ülepüügi ja kliima soojenemise) tõttu.

Kormoranid ei ole Eestis looduskaitse all. Neid kütitakse arvukuse piiramiseks. Sarnaselt paljude teiste Läänemere-äärsete riikidega on ka Eestis lubatud kormoranide arvukuse kasvu valikuliselt pidurdada erimeetmetega, näiteks munade rikkumise ja kormoranide heidutamisega. Kormoranimune tohib õlitada 24 niisugusel laiul, kus pesitsevadki peamiselt kormoranid ja tõenäosus teisi merelinde häirida on väike.

Kormorani arvukuse piiramisel on veidi abi ka hallvarestest. Vares laskub hauduvale kormoranile lähedale, tema nokaulatusest siiski väljapoole, ja hakkab teda õrritama. Kormoran on varesest tugevam, niisiis tõuseb ta varsti püsti, et vares minema ajada. Vares põgeneb tema eest, aga sel ajal varastab tema kaaslane kormorani pesast muna.

Eesti aasta lind 2025

Eesti Ornitoloogiaühing on valinud kormorani 2025. aasta linnuks, et tutvustada seda vastuolulist suhtumist põhjustanud lindu üldsusele võimalikult mitmekülgselt. Aasta linnu kampaania raames on avatud eriveebisait "Aasta lind 2025", koostatud kormoraniteemaline rändnäitus, tööle pandud kaks kormoranikaamerat ja korraldatakse rohkesti temaatilisi loodusüritusi.

Kormoran kultuuriloos

Juba piiblis on kormorani mainitud kui kõlbmatut lindu, keda Issand ei luba süüa (vt Kolmas Moosese raamat, "Puhtad ja roojased loomad"). Benediktiini munk Notker Labeo, püüdes kirjeldada šveitslastele tundmatut pelikani, kirjutas 10. sajandi lõpu poole: “Pelikan ei seedi oma söödut, täpselt nagu kormoran siin [Bodeni] järvedel.”

Euroopa kirjanduses ja kultuuris on kormoran aastasadu sümboliseerinud ahnust ja aplust. Geoffrey Chaucer on oma 1380. aastate poeemis "Parlement of Foules" teiste lindude seas kirjeldanud ka kormorani, kasutades väljendit cormeurant ful of glotonye – kormoran oli õgardlikkusest pungil.

Kormorani on kirjanduses kujutatud kurjuse kehastuse ja halva endena. William Shakespeare on näidendis "Troilus ja Cressida" (1602) iseloomustanud kormoranina lõputut sõda küllastumatu vaenlase vastu; näidendites "Kuningas Richard Teine" (1595), "Asjatu armuvaev" ja "Coriolanus" (1608) on ta sõnaga "kormoran" väljendanud ahnust või aplust. John Miltoni 1667. aasta poeemis "Kaotatud paradiis" on kujutatud saatanat tungimas Eedeni aeda ja istumas kõrgel Elupuu otsas "nagu kormoran", mis arvatakse viitavat sellele, et saatan oli võtnud kormorani kuju.

Ka uuemas kultuuriloos on kormoran üldiselt negatiivse varjundiga liik, kes kehastab endiselt aplust, ahnust ja õudust. Stephen Gregory romaanis "The Cormorant" (1986) ja selle põhjal tehtud BBC mängufilmis (1993) osutub ühe veidra mehe lemmikloomana peetud kormoran tema pärijatele needuseks.

Eesti autoritest on kormorani teemat käsitlenud Tõnu Õnnepalu raamatus "Eesti loodus" (2022), Arne Ader raamatus "Lugusid lindudest" (2005), Eve Mägi raamatus "101 Eesti lindu" (2016) ja Tarvo Valker raamatus "Europardi talvekodu ja teisi linnujutte" (2016). Kormorani on metafoorina kasutanud Kristiina Ehin romaanis "Südametammide taga" (2024).

Kirjandus

• Redik Eschbaum. "Kormoran sööb kalamehe vaeseks". Eesti Loodus, jaanuar 2004, lk. 14–17
• Vilju Lilleleht. "Tondi tagasitulek". Eesti Loodus, jaanuar 2004, lk. 6–13

Välislingid

• Kormoran andmebaasis eElurikkus
• Jaak Põder. Kormoran e. karbas Loodusõpe
• Redik Eschbaum. Kormoran sööb kalamehe vaeseks Eesti Loodus, 01/2004
• Kormoran bio.edu.ee
• Pildid, lühike kirjeldus
• Phalacrocorax carbo Saksakeelne veebisait
• "Kalateadlased: Eestist on saanud piirkonna parim kormoranikasvataja" ERR Novaator, 3. aprill 2024
• Kristi Raidla. "Mereinstituudi hinnangul võiks kormorane rohkem toiduks küttida" ERR, 23. november 2024
• Kormoran – aasta lind 2025 Kormoraniteemaline eriveebisait "Aasta lind 2025"
• Kormoranikaamera abil saab jälgida tegusa linnukoloonia igapäevaelu ERR Eeter, 9. aprill 2025