Lateriit

Lateriit on rauast ja alumiiniumist rikastunud kivimite murenemise jääk.

Termini "lateriit" võttis 1807. aastal kasutusele šoti arst ja loodusteadlane Francis Buchanan-Hamilton. Nii nimetas ta Lõuna-Indias asuvat punakaspruuni basaldi murenemissaadust.^[1] Aja jooksul on sõnast "lateriit" saanud üldine termin, mida hakati kasutama kõikjal maailmas paiknevate sarnase tekkega kivimite kohta.

Koostis ja omadused

Rauarikas lateriit koosneb peamiselt hematiidist ja götiidist ning võib mõnikord sisaldada kaevandamisväärses kontsentratsioonis niklit (kaevandused Kuubal ja Uus-Kaledoonias).^[2] Alumiiniumirikas lateriit koosneb peamiselt gibsiidist ja bömiidist. Mõlemal juhul kaasneb savimineraal kaoliniit. Lateriit esineb pehmest ja pudedast kuni tiheda ja kõva kivimini. Lateriidis on sageli mitmesuguse suuruse ja kujuga konkretsioone. Lateriidi värvus sõltub eelkõige raua oksiidide sisaldusest, ulatudes valgest tumepruunini.

Teke

Lateriit tekib piirkondades, kus esineb palju sademeid ja valdab kõrge õhutemperatuur. Mõõdukama kliimaga piirkondades tekib lateriidi asemel peamiselt savimineraale. Kui seal lateriiti siiski esineb, on see tekkinud geoloogilises minevikus, mil selle piirkonna kliima erines oluliselt tänapäevasest. Lateriidi tekkeks on oluline ka kuiva aastaaja olemasolu ning reljeef, mis tagab piisava põhjavee liikuvuse.^[2] Sademeist pärit põhjavesi lahustab ja viib kivimite koosseisust eelistatult minema naatriumi, kaaliumi, kaltsiumi, magneesiumi ja räni ning jätab maha halvemini lahustuvad raua ja alumiiniumi. Lateriidist on kadunud peaaegu kõik algset kivimit moodustanud silikaatsed mineraalid, peamiseks erandiks on keemilisele murenemisele väga vastupidav kvarts.

Lateriit võib moodustuda paljudest kivimeist, kuid kõige tüüpilisemal juhul on lähtekivimiks basalt. Vähem rauda ja rohkem alumiiniumi sisaldavast lähtekivimist tekib lateriidistumise teel tavalisest boksiit, mis on peamiseks alumiiniumimaagiks. Näiteks graniidist moodustub lateriidistumise tagajärjel tavaliselt heledavärviline boksiit. Samas ei ole kõik boksiidi liigid lateriidistumise teel tekkinud.

Kasutus

Lateriit leiab kasutust peamiselt maavarana. Peaaegu kogu alumiinium ja ligi pool maailma niklitoodangust tuleb lateriidist. Lisaks on lateriit oluline ehitusmaterjal, mida kasutatakse nii teede kui hoonete rajamisel.

Põllumajanduse seisukohast on lateriit pigem ebameeldiv nähtus. Huumust sisaldab ta vähe ning kõvema plintiidiks nimetatava kooriku esinemise korral ei kõlba üldse põllupidamiseks. Lateriidile tekkinud mulda nimetatakse USDA klassifikatsiooni järgi oksisooliks ja FAO klassifikatsiooni järgi ferralsooliks.^[3]

Peamine lateriidil esinev bioom on savann. Vihmametsi lateriidile ei teki. Nende jaoks on vaja peamiselt savil põhinevat mulda ja kuiva aastaaja puudumist.^[2]

Viited

↑ An Introduction in Laterite, W. Schellmann.
↑ ^2,0 ^2,1 ^2,2 McGraw-Hill Encyclopedia of Science & Technology (10. trükk). McGraw-Hill (2007). Köide 9 (I–LEV). Lk 695. ISBN 0071441433
↑ Chesworth, W. (2007). Encyclopedia of Soil Science (Encyclopedia of Earth Sciences Series). Springer. Lk 431. ISBN 1402039948

Välislingid

www.laterite.de – ingliskeelne ülevaade lateriidist.

[1] An Introduction in Laterite, W. Schellmann.

[mcgraw-2] 2,0 ^2,1 ^2,2 McGraw-Hill Encyclopedia of Science & Technology (10. trükk). McGraw-Hill (2007). Köide 9 (I–LEV). Lk 695. ISBN 0071441433

[3] Chesworth, W. (2007). Encyclopedia of Soil Science (Encyclopedia of Earth Sciences Series). Springer. Lk 431. ISBN 1402039948

[1]

[2]

[3]