Mine sisu juurde

Lendkoer

Allikas: Vikipeedia
Lendkoer
Pteropus giganteus
Pteropus giganteus
Taksonoomia
Riik Loomad Animalia
Hõimkond Keelikloomad Chordata
Klass Imetajad Mammalia
Selts Käsitiivalised Chiroptera
Sugukond Tiiburlased Pteropodidae
Perekond Lendkoer Pteropus
Brisson, 1762
Lendkoerte levila. Mõned liigid on kaardilt välja jäetud
Lendkoerte levila. Mõned liigid on kaardilt välja jäetud
Pteropus poliocephalus

Lendkoer (Pteropus) on liigirikas perekond tiiburlaste sugukonnas[1].

Lendkoerad elutsevad India ookeani saartel, Aasia mandri lõunaosas, Kagu-Aasias, Australaasias ja Okeaanias.[2]

Taksonoomia

[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonna nimetus Pteropus tuleb vanakreeka sõnadest πτερόν 'tiib' ja πούς 'jalg'. Selle võttis kasutusele prantsuse zooloog Mathurin Jacques Brisson 1762.[3]

Süstemaatika

[muuda | muuda lähteteksti]

Perekonnas on vähemalt 60 tänapäevat liiki.[4]

Selle liigid jaotatakse ülemliikideks.[2]

Liik Pteropus leucopterus viidi üle perekonda Desmalopex.[5]

Liigid ja nende levilad

[muuda | muuda lähteteksti]

Teoses "Walker’s Mammals of the World" (1999) jaotatakse perekond järgmisteks ülemliikideks[2] (liikide levilad IUC9i järgi[5]):

Lendkoertel puudub saba.[2]

Nende suurus võib olla väga erinev. Tüvepikkus on 17–40,6 cm, küünarvarre pikkus 8,5–22,8 cm ja tiibade siruulatus 61–170 cm. Suuremate liikide, nagu kalongi, Pteropeus giganteus '​e ja Pteropus mahaganus '​e isased võivad kaaluda kuni 1,1– 1,6 kg, seevastu Pteropus personatus kaalub ainult 100–150 g.[2]

Üldiselt on karvastikul hall, pruun või must põhivärvus ning sageli kollakashall kaelus õlgade piirkonnas.[2]

Tüüpiline on ninnahakkav lõhn.[2]

Elupaigad on niisked metsad ja sooalad.[2]

Lendkoerad söövad puuvilju ja muud taimset toitu, mõnikord ka putukaid.

Nad leiavad toitu hea haistmise abil.

Lendkoerad söövad peamiselt puuviljamahla, mida nad suus välja pressivad. Väiksemate viljade näiteks banaanide puhul, söövad nad kogu vilja ära. Mõnikord söövad nad nektarit ja õietolmu. Lendkoerad kustutavad janu joogikohtades ning joovad aeg-ajalt merevett, tõenäoliselt mineraalainete saamiseks.[2]

Enamik lendkoeri on öise eluviisiga. Et neil puudub kajalokatsioon, kasutavad nad lendamisel nägemist.

Mitmed liigid, kes elutsevad saartel, rändavad nende vahet, kui vahemaad liiga suured ei ole. 40–60-kilomeetrised rännud päevase peidukoha ja toiduallikate vahel pole haruldus.[2]

Lendkoerad puhkavad päeval või harva öösel üle metsa kõrguvate puude okstes. Puhkekohas, mida kasutab mitu populatsiooni aastakümneid, kujunevad suuremad või väiksemad kolooniad, millel võib mõne liigi puhul olla sadu tuhandeid liikmeid.[2]

Olenevalt liigist koosnevad kolooniad isastest ja emastest või poegade üleskasvatamise ajal ainult emastest. Mitmel liigil elab üks isane koos mitme emasega. Mõnikord talutakse puhkepaigas teistest liikidest lendkoeri.[2]

Paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Enamikul liikidel sünnib emastel üks poeg aastas.

Paljunemine toimub üldiselt nii, et ühe populatsiooni pojad sünnivad umbes ühel ajal. Sünnid leiavad olenevalt elukohast [[ekvaatorist põhja või lõuna pool aset kevadel või varasuvel. Kahe paaritumisajaga või aastaringse paljunemisajaga liigid on haruldased. Pärast 140–192-ööpäevast tiinust tuleb poeg ilmale. Sageli kannab ema teda esimestel päevadel kaasas ning imetab kolm kuni kuus kuud. Suguküpsus saabub liigil Pteropus melanotus umbes 6 kuu pärast ja enamikul teistel liikidel 18–24 kuu pärast.[2]

Üks liigi Pteropus giganteus isend elas 31 aastat 5 kuud.[2]

Lendkoertel on pikk eluiga ja vähe järelkasvu (K-valik).

Lendkoerad on olulised õistaimede tolmeldajad ja taimeseemnete levitajad.[2] See on ka inimeste huvides. Seemnete levitamine aitab kaasa ka metsade taastamisele.

Haigustekitajad

[muuda | muuda lähteteksti]

Lendkoerad on mõne haruldase inimesele ohtliku haigustekitaja kandjad. Nende seas on Austraalia nahkhiire lüssaviirus (ABLV), mis tekitab marutaudi, ja Hendra viirus. Need kaks viirust on teadaolevalt põhjustanud kokku seitsme inimese surma. Lendkoerad kannavad ka Nipah' viirust, mida peetakse üle saja inimese surma põhjuseks.

Aeglase elutsükli tõttu ohustab lendkoeri üleküttimine, arvukuse reguleerimine ja looduskatastroofid.

Mitut liiki kütitakse liha pärast või kasutatakse rahvameditsiinis. Lendkoeri, kes toituvad puuviljaistandustes, peetakse kahjuriteks ja neid hävitatakse mürgi või relvadega. Need abinõud vähendavad tunduvalt nende liikide arvukust, kes elavad piiratud levilas, kus kaitsealad puuduvad.[2]

IUCN arvab kriitilises seisundis olevateks teiste seas liigid Pteropus livingstonii, Pteropus aruensis ja Pteropus howensis.[5]

Ajaloolisel ajal on välja surnud juba neli liiki[5] või kuus liiki.

Lendkoertest on mõjutatud kohalike rahvaste rahvakunst, rahvaluule ja relvad. Nende nahku ja hambaid kasutati rahana. Mõnes kultuuris on lendkoerte hambad senini raha.

  1. Don E. Wilson, DeeAnn M. Reeder (toim). Mammal Species of the World. A taxonomic and geographic Reference, 3. trükk, | 2 köidet, Johns Hopkins University Press: Baltimore MD 2005, ISBN=0-8018-8221-4, Pteropus.
  2. 2,00 2,01 2,02 2,03 2,04 2,05 2,06 2,07 2,08 2,09 2,10 2,11 2,12 2,13 2,14 2,15 Ronald M. Nowak. Walker's Mammals of the World, kd 1, 6. trükk, Johns Hopkins University Press: Baltimore MD jt 1999, lk 264–271, ISBN 0-8018-5789-9.
  3. Brisson 1762.
  4. N. B. Simmons. Genus Pteropus. D. E. Wilson, D. M. Reeder (toim). Mammal Species of the World: A Taxonomic and Geographic Reference, 3. trükk, Johns Hopkins University Press 2005, lk 334–346, ISBN 978-0-8018-8221-0. Veebis.
  5. 5,0 5,1 5,2 5,3 Pteropus, 2015.
  • Mathurin Jacques Brisson. Regnum Animale in Classes IX distributum sive synopsis methodica, Lugduni Batavorum: Apud Theodorum Haak 1762, lk 153–155. Veebis.</ref>