Li Qiang
_(cropped).jpg?lang=et)
Li Qiang (hiina keeles 李强; sündinud 23. juulil 1959 Rui'anis Wenzhou Shis Zhejiangis) on Hiina poliitik, ta on Hiina Kommunistliku Partei liige. Ta on 20. Hiina Kommunistliku Partei poliitbüroo alalise komitee liige. Varem oli ta oktoobrist 2017 kuni oktoobrini 2022 Shanghai linna parteisekretär. Ta on 11. märtsist 2023 Hiina Rahvavabariigi peaminister.
Ta sündis aastal 1959 Rui'anis Wenzhou Shis Zhejiangis. Ta liitus Hiina Kommunistliku Parteiga 1983. aastal. Ta alustas oma poliitilist karjääri Wenzhou parteisekretärina – see oli esimene suurlinn Hiinas, mis algatas ja rakendas 1978. aastal reformi- ja avamispoliitika ning asutas esimesed eraettevõtted. Ta omandas Master of Business Administration kraadi Hongkongi Polütehnilisest Ülikoolist.
The Guardiani (sügis 2022) andmetel on Li Qiangi ja president Xi Jinpingi suhe, mis ulatub peaaegu kahekümne aasta taha. Kui Xi oli Zhejiangi provintsi parteijuht, oli Li tema kantseleiülem ja tegelikult tema kõige olulisem isiklik nõunik aastatel 2004–2007.
Aastatel 2011–2016 oli ta Hiina Kommunistliku Partei Zhejiangi provintsi keskkomitee asesekretär ja provintsi poliitika- ja õiguskomisjoni parteisekretär. Ta oli aastatel 2013–2016 Zhejiangi provintsi kuberner. Ta oli 18. Hiina Kommunistliku Partei keskkomitee asendusliige ja aastatel 2016–2017 Jiangsu provintsikomitee parteisekretär. Oktoobrist 2017 kuni oktoobrini 2022 oli ta 19. Hiina Kommunistliku Partei poliitbüroo liige ja Shanghai keskkomitee parteisekretär.
Parteisekretärina vastutas ta 2022. aasta kevadel Shanghais COVID-19 pandeemia ohjeldamiseks kehtestatud karantiini eest. Vaatamata kriitikale karantiini korralduse kohta, mis tekitas avalikkuse rahulolematust, valiti Li, keda peetakse peasekretär Xi Jinpingi liitlaseks, 23. oktoobril 2022 20. Hiina Kommunistliku Partei Poliitbüroo alalisse komiteesse.
23. märtsil 2023 sai temast Hiina Rahvavabariigi peaminister. Kuna ta on Xi-le lähedane ja tal on ärisõbralik pragmaatilisus, on äriringkondades lootust, et tal on Xi-le mõõdukas mõjuvõim ja ta surub peale Hiina edasist avamist välismaistele ettevõtetele.