Mine sisu juurde

Palsampappel

Allikas: Vikipeedia
Palsampappel
Palsampappel (Populus balsamifera)
Palsampappel (Populus balsamifera)
Taksonoomia
Riik Taimed Plantae
Hõimkond Õistaimed Magnoliophyta
Klass Kaheidulehelised Magnoliopsida
Selts Malpiigialaadsed Malpighiales
Sugukond Pajulised Salicaceae
Perekond Pappel Populus
Liik Palsampappel
Binaarne nimetus
Populus balsamifera
L.
Palsampapli looduslik levila
Palsampapli looduslik levila
Sünonüümid
  • Populus tacamahacca Mill.
  • Populus candicans Aiton

Palsampappel ehk palsamipappel (Populus balsamifera) on pajuliste sugukonna papli perekonda kuuluv lehtpuuliik. Eestisse on palsampappel pargipuuna sisse toodud 18. sajandil.[1]

Palsampappel on Põhja-Ameerika üks põhjapoolsema levikuga lehtpuid. Kasvab boreaalse vööndi mäestikes kui ka tasandikel kogu kontinendi ulatuses.

Palsampappel on vastupidav, kiirekasvuline ja lühiealine puu. Ta elab harva vanemaks kui 200 aastat.[2] Lehed on ümara alusega ja pikalt ahenevad, pealt tumerohelised, alt rohekasvalged ja veidi kleepuvad.[3]

Paljunemine

[muuda | muuda lähteteksti]

Paljuneb seemnetega, kuid enamasti vegetatiivselt. Palsampappel on kahekojaline puu, see tähendab, et ühel puuisendil on ainult emasõied ja teisel ainult isasõied. Palsamipappel kasvab üksikult või väikeste saludena. Ühe salu puud on tavaliselt ühest soost, kuna on hakanud kasvama ühe ja sama algpuu juurevõsudest.

Levinud Põhja-Ameerika põhjaosas[2], Eestis introdutseerituna parkides, metsakultuurides, hajusalt metsistunult.[3]

Paljud loomad kasutavad palsampapli oksi toiduks. Lehtedest toituvad mitmete liblikaliste röövikud.

Pehmet heledat puitu kasutatakse ehituses.[2]

  1. Leht, M. (toim.). 2010. Eesti taimede määraja. EMÜ, Eesti Loodusfoto, Tartu
  2. 2,0 2,1 2,2 Zasada, John C.; Phipps, Howard M. (1990). "Populus balsamifera". In Burns, Russell M.; Honkala, Barbara H. HardwoodsSilvics of North AmericaWashington, D.C.United States Forest Service (USFS), United States Department of Agriculture (USDA). 2. Retrieved 30 August 2012 
  3. 3,0 3,1 Kukk, T. 2009. Eesti taimede kukeaabits. Trükikoda OÜ Greif, Varrak, Tallinn

Välislingid

[muuda | muuda lähteteksti]