Rondellus

See artikkel räägib keskaja muusikavormist. Vanamuusikaansambli kohta vaata artiklit Rondellus (ansambel).

---

Rondellus on keskaja muusikas kahe- või kolmehäälne conductus't meenutav ringtantsulaul, mille häälte vahel toimus meloodiamotiivide vahetus. Kirjanduses on nimetatud seda ka kleerikute tantsulauluks, millega kloostrikoolide õpilased meelt lahutasid.

Etümoloogia

Sõna "rondellus" on latiniseeritud vorm prantsuskeelsest rondeau'st, refrääniga laulust, mis on üks truväärilaulu vorme. Algselt tähendas rondellus ühehäälset värsivormis ladinakeelset refrääniga laulu. Mõni autor viib rondeau päritolu tagasi ladinakeelsele sõnale rotundellum ('ümmargusekene'), mis tähendas ladinakeelses kirjanduses tantsulaulu. Rondeau, rondelluse ja rota omavaheliste suhete ja mõjude üle vaidlevad muusikaajaloolased siiamaani, aga tasub märkimist, et meloodiavahetus häälte vahel esines 13. sajandil nii Notre-Dame'i koolkonna paljuhäälsete organumide ülahäältes kui ka rahvalikes kaanonivormides Inglismaal ("Sumer is icumen in") ja Kataloonias (Llibre Vermelli caça'd).

Kuna rondellus oma Inglismaal levinud kujul kontinendile ei jõudnudki, tähendab rondellus Prantsusmaa muusika kontekstis lihtsalt refrääniga laulu, näiteks Guillaume de Machaut on oma lembelaule nimetanud ladina keeles rondellusteks.

Ingliskeelses kirjanduses ei peeta rondellust enamasti mitte eraldi laulutüübiks, vaid üheks conductus'es kasutatud mitmehäälsuse tehnikaks.

Muusika

Rondellus on iseloomulik Inglismaa keskaja muusikale, seda on esimesena kirjeldanud Walther Odington oma teoses "De speculatione musicae" (u 1250–1320). Meloodiamotiivid roteeruvad kas kõigis kolmes hääles või kahes ülemises, samas kui alumine hääl laulab korduvat bassimotiivi (pes ladina keeles 'jalg'). Intervallilises struktuuris on tähelepanuväärne tertsi ja seksti sage esinemine.

Meloodiamotiivide vahetuse skeem

A B C D E F
B C A E F D
C A B F D E

või

A B C D
B A D C,

kus rasvase kirjaga on märgitud tekstiga osad ja tavalises kirjas tekstita melismaatilised osad.

Rondelluse ja kaanoni erinevus

Tavalisest kaanonist (ladina keeles rota) erineb rondellus kahes olulises punktis. Esiteks, rondelluses alustavad kõik hääled samal ajal, mitte nagu kaanonis, kus hääled järjest juurde astuvad. Teiseks, igas hääles on samad meloodiaelemendid, kuid erinevas järjekorras, samas kui kaanonis on meloodia igas hääles ühesugune.

13. sajandist pärit "Suvekaanon" on ülemistes häältes kaanonile iseloomuliku häälte juurdetulemisega, aga saatehäälte paar pes vahetab meloodiaelemente nii, nagu on iseloomulik rondellusele.

Allikad

Kaks tähtsamat conductus'te kogumikku Inglismaalt, mis sisaldavad rondellusi, on Oxfordi Corpus Christi College MS 489 ja Durhami Ülikooli raamatukogu Bamburgh Sel. 13.

Areng muusikaajaloos

Rondellusest on välja kasvanud 14. sajandi kaanonlikud ilmaliku laulu vormid caccia Itaalias ja chasse Prantsusmaal; see lauluvorm oli ka üks kaanoni- ja imitatsioonitehnika lähtepunkte 15. sajandi Madalmaade vokaalpolüfoonias.