Viiburi

See artikkel räägib Karjala linnast, teiste asulate kohta vaata artiklit Viborg (täpsustus).

---

Viiburi
vene Выборг (Võborg) soome Viipuri rootsi Viborg saksa Wiborg, Wiburg
Viiburi lipp Viiburi vapp
Pindala: 161 km²
Elanikke: 71 279 (2024)
Koordinaadid: 60° 43′ N, 28° 45′ E

Viiburi (vene keeles Выборг Võborg, soome keeles Viipuri, rootsi keeles Viborg, saksa keeles Wiborg, Wiburg) on linn Venemaal Leningradi oblastis. Linn asub Karjala kannasel Soome lahe rannikul 130 km kaugusel Peterburist.

Viiburi linnus 14. sajandil

Viiburi linnus ja Viiburi 1550–1560

Soome linnuseläänid 16.-17. sajandil (Viiburi linnuselään (fi)), enne läänide moodustamist ja Rootsi Kuningriigi Viiburi ja Savonlinna lään (fi) 1634–1721) - nr 20

Ajalugu

 Pikemalt artiklis Viiburi ajalugu

Viiburi keskaeg

Hilisema Viiburi linna alal asus 10. sajandil karjalaste kaubakoht, 12.–13. sajandil oli see Novgorodi võimkonnas. Kolmandas Rootsi ristiretkes 1293 aastal paganatest karjalaste vastu, mis järgnes varem aset leidnud esimesele ja teisele ristiretkele, rajati Viiburi linnus ja Karjala lääneosa jäi rohkem kui 400 aastaks Rootsi valitsemise alla. Arvatavasti 1293. aastal rajas Rootsi väejuht Torgils Knutsson Viiburi linnuse. Rootsi allikates on seda esimest korda mainitud 1295. aastal, kuid Vene kroonikad dateerivad selle rajamist 1293. aastaga (aasta 6801 "maailma loomisest"). Linnuse ümber kujunes ka kaubaasula, mis võis olla varasema kaubakoha otsene järeltulija. Pähkinäsaari rahuga 1323 Novgorodi ja Rootsi vahel läks Viiburi ala ametlikult Rootsi valdusse. Soome alade selle aja keskusteks on mereäärsed Turu, Viiburi, Hämeenlinna.

 Pikemalt artiklites Soome-Novgorodi sõjad, Rootsi-Novgorodi sõjad ja Soome keskaeg

14. sajandi jooksul kujunes Viiburist linnaline asula, millel oli ka oma raad (1393), kuid linnaõigused sai ta siiski alles 1403. aastal kuningas (1396–1439) Pommeri Erikult. Viiburi toomkirikut hakati ehitama aastal 1418, aga see hävis 1477. aasta tulekahjus, Dominiiklaste ordu kloostrikirikut hakati ehitama uude kohta aastal 1481 ja frantsisklaste kloostrit oletatavasti aastal 1445. 1470-ndatel aastatel hakati Erik Axelsson Totti korraldusel ehitama kivist kaitsemüüri Viiburi linna ümber ning 1475 hakati rajama ka Erik Axelsson Totti eestvõttel Olavinlinna linnust. Keskaja lõpus oli Viiburi, Turu järel Soome suuruselt teine linn, oluline kaubalinn Euroopa ja Venemaa/Novgorodi vahelises kaubanduses (kuid ei olnud Hansa Liidu liige) ning kaubanduses Hansalinn Tallinna konkurent idakaubanduses. Helsingi asutati alles aastal 1540 Gustav I Vasa poolt. Viiburi kaubandust valitsesid sakslased, rootslased ja hollandlased, kuna neil olid head kaubasidemed Kesk-Euroopaga. Viiburi kõige tähtsamad importartiklid olid kangad, sool, maitseained ning peamised väljaveo kaubad olid karusnahk, tõrv, võitooted, hülgerasv ning kuivatatud kala. Linnakodanikkond moodustus sakslastest-rootslastest (Thesleffid, Sutthoffid, Frese, Burkhart, Dassau, Seseman, Haveman, Pock, Kölling, Vohl, Skarbau, Feuerborn, Jaenisch jt), kuni 1471. aastani olid Rootsi linnaseadusega pooled Viiburi rae raehärradest sakslased. Aastatel 1442–1448 oli Viiburi lossihärra (Schloßherr auf Wiborg), hilisem Rootsi ja Norra kuningas Karl Knutsson Bonde, Sten Sture vanem, 1457–1462 Erik Axelsson (Tott) ning 1525–1534 viimane lossihärra, Viiburi asehaldur ehk Ida-Soome valitseja Johann von Hoya, hilisem Taani regent Krahvivaenuses.

Viiburi linnus ja Viiburi 17. sajandil

Soome alad, 17. sajandi II poolel

Vene-Rootsi 1495–1497 sõjas 1495. aastal ründas Venemaa Rootsi kuningriigi valdusi Soomes. 30. novembril 1495 saavutasid end kaitsnud soomlased Viiburi linnuse ülema Knut Posse juhtimisel Moskva vägede üle võidu ning Svante Nilssoni juhtimisel aeti nad Rootsi vägede poolt Soomest välja.

Gustav I Vasa Rootsi Vabadussõja ajal 1521–1523 piiras Nils Månsson Grabbe Viiburi linnust ning järgnevas Taani troonipretendentide Christian II ja Christian III (keda toetas Rootsi) vahelises Krahvivaenuses 1534–1536, kuninga õemehe Viiburi kindluse valitseja krahv Johann von Hoya vastu toimunud Viiburi piiramise ja vallutamise järel sai Viiburi valitsejateks Gustav I Vasa poolt nimetatud Olof Eriksson Stålarm ja Nils Månsson Grabbe.

1554 jaotati Gustav I Vasa poolt Soome kirik Turu piiskopkonnaks ja Viiburi piiskopkonnaks. Kuningas Gustav Vasa korraldusel hakati Viiburis ehitama aastal 1547 uut kaitsekindlust, Karjavärava torni ehk ümmargust torni, mis valmis aastal 1550. Vene-Rootsi 1554–1557 sõja ajal rüüstasid Vene väed kagu-Soomes ja piirasid edutult Viiburi linnust. Aastal 1562 saatis kuningas Erik XIV Viiburisse ehitusmeistri, kes planeeris uued Viiburi linnamüürid, mis ehitati ümmarguse torni vahetusse lähedusse ja nurkadesse tehti kaitseehitised ehk Sarvkindlused. Uued kindlusehitised valmisid 1580-ndate aastate lõpul. Kahekümneviieaastase sõja sõjategevuses Ingerimaal vallutas Pontus De la Gardie Ingerimaa ja Karjala kannasel 1580 Orešeki ning 1581. aastal Jaanilinna, Pähkinälinna ja Jama, Käkisalmi, Koporje, Venemaa tsaaririigilt ning maa-alad liideti Ingerimaa Rootsi kuningriigi valdusse aastatel 1580–1595 Rootsi Ingerina ja oli puhvertsoon, mis pidi ära hoidma Venemaa rünnakud Karjala kannasele ja praeguse Soome alale.

1590–1595 aastate Vene–Rootsi sõja lõpenud Täyssinä rahulepinguga avati Vene kaupmeestele kauplemiseks Rootsi, Soome ja Eestimaa linnad, vastavalt kehtivatele lõivudele, laokohaõigused piirkonnas aga ainult Tallinnale ja Viiburile. Rootsis toimunud võimuvõitluses ehk Sigismundi vastu peetud sõjas (1598–1599), kui Södermanlandi hertsog Karl alustas avalikku mässu, katoliiklasest Poola-Rootsi kuninga Sigismundi vastu, otsustas Soome, kuningas Sigismund Vasale truuks jääda ning nii jagunes Rootsi riik sisuliselt kaheks: Rootsi emamaa oli Karli kontrolli all, Soome ja muud idavaldused allusid aga Eestimaa asevalitseja Klas Eriksson Flemingile ja Sigismundile. Soomes asunud Karli vastu suunatud vägesid juhtisid Arvid Stålarm ja Axel Kurck (ka Kurk), kelle viimaste tugipunktide hulka kuulusid ka Turu, Helsingi ja Viiburi, mis kõik aga vallutati Karli Soome sõjakäiguga 1599. aasta teises pooles Hertsog Karli poolt Viiburist saadetud Peter Stolpe ning Karli pooldajad hõivasid 1600. aasta kevadeks tähtsamad Eestimaa linnused (vt. Rootsi-Poola sõda (1600–1611)).

1610–1617 aastate Ingeri sõja lõpetanud Stolbovo rahulepinguga loovutas Moskva tsaaririik Laadogast läänes oleva Laadoga-Karjalaga Käkisalmi lääni, mille tõttu kaotasid venelased täielikult pääsu Soome lahele ja Läänemerele.

Kuninganna Kristiina eestkostevalitsusse poolt viidi Rootsi suurvõimu ajastul läbi Rootsi riigihalduse ja haldusreform, 1634. aasta Rootsi valitsemiskorraldusega loobuti Rootsi kuningriigi valitsemisreformis Rootsi-Soome aladel keskaegsetest ajaloolisest maakonnapõhisest haldusjaotusest ja maakondade asemel said 1. järgu haldusüksusteks läänid, sh ka Karjala ehk Viiburi ja Savonlinna lään, mille keskuseks oli Viiburi. 1638. aastal algatas Soome kindralkuberner (1637–1640 ja 1648–1654), krahv Per Brahe Viiburi uue asendiplaani, sirgete tänavatega ja täisnurksete ehituskruntitega. Per Brahe korraldusel saadeti linna Stockholmi esimene linnainsener Anders Tortensson. Uus asendiplaan jõustus 1640-ndatel aastatel ja seda hakati järk-järgult täitma, kui Viiburi linn sai sellise kuju ja suuruse, mis linnal oli 1860-nda aastani.

Viiburi linnus

Viiburi oli kogu Kagu-Soome ja Viiburi ja Savonlinna lääni (1634–1721) ja rootsi luterliku Viiburi piiskopkonna keskus ning Viiburi piiskopi residents. Viiburi piiskopkonna piiskopt tegutses luteriusu leviku soodustamisega Rootsi Ingeris ning asutati Rootsi riigikiriku, luteriusu kogudusi ja kirikuid Ingeris. 1611. aastal asutati Ingeri Kiriku kogudused, Rootsi Ingeri kogudused allutati Viiburi piiskopkonda. Kui 1641. aastal moodustati Ingerimaal oma Narva ja Ingerimaa piiskopkond keskusega, oli piiskopkond 1663. aastast Viiburi piiskopi järelevalve all.. Vene-Rootsi 1656–1658 sõjas toimus sõjategevus Karjalas ja Ingeris, kuid ei ulatunud Viiburini.

Soome alad, mis 1700–1721 Suure Põhjasõja ja 1741–1743 Vene-Rootsi sõja tulemusena läksid Venemaa keisririigile

Viiburi varauusaeg

Põhjasõja ajal vallutas Venemaa 1710. aastal Viiburi ning Uusikaupunki rahuga (1721) läks linn Venemaa valdusse ning oli lääni (venepäraselt Viiburi kubermangu) keskuseks. 1719. aastal tsaar Peeter I korraldusel läbi viidud reformi tulemusel reorganiseeriti senised Venemaa kubermangud, Peterburi kubermangu kuulus 11 provintsi ja 39 linna sh ka Viiburi provints, kuhu kuulusid Viiburi linn, Käkisalmi ja Savonlinna maakond. Vene-Rootsi 1808–1809 sõjas vallutas Venemaa keisririik aastail 1808–1809 kogu Soome territooriumi, millest Rootsi loobus Hamina rahu tulemusena. Aastal 1812 liideti kõik aastatel 1721–1743 Venemaa poolt vallutatud Soome alad (sealhulgas ka Viiburi) Vene keisriga personaalunioonis oleva Soome Suurvürstiriigiga. Kirikliku juhtimise mõttes allusid Soome alad esialgu Vene õigeusu kiriku Peterburi piiskopkonnale. Aastal 1892 asutati iseseisev õigeusu kiriku Soome ja Viiburi peapiiskopitool, esimene õigeusu piiskopiiste Soome aladel.

Kubermangulinna Viiburi linnaplaan aastast 1839

1859. aastal anti Viiburi vanad 1500-nda linnamüürid linna valdusse, insener Berndt Otto Nymalm planeeringu uus linna asendiplaan võeti vastu aastal 1861, ja pärast seda hakati Viiburi linnamüüre lammutama.

19. sajandil II poolel rajati Viiburi arengut soodustanud Saimaa kanal (1856) ja valmis Peterburi-Riihimäe raudtee (1870), mis muutsid Viiburi tähtsaks kaubanduskeskuseks ja liiklussõlmeks. Saima veeteid kaudu parvetati Viiburi sadamasse kokku palju Soome metsamaterjale, mis töötati siin ümber ja saadeti välismaale.

Viiburi uusaeg

Soome iseseisvudes 1917. aastal jäi Viiburi Soome valdusse, olles erinevate arvestuste järgi (osa lähivaldi, eelsadama ala jms arvestati ajalooliselt ka Viiburi linna alla) Soome suuruselt teine linn (ligi 80 000 elanikku). Viiburi oli Soome metsakaubanduse keskus ja Ida-Soome majandus-, haridus- ja kultuurikeskus. Talvesõjas sai linn tugevasti kannatada, kuid Punaarmeel ei õnnestunud seda vallutada. Moskva rahu järgi jäi Viiburi siiski Nõukogude Liidule. Soome õigeusu kirik läks 1923. aastal Moskva Patriarhaadi alt üle Konstantinoopoli Oikumeenilise patriarhaadi alla. Jumalateenistuste- ja ametikeeleks sai soome keel ning peapiiskpi iste viidi Viiburist üle Sortavalasse.

Jätkusõja ajal, 1942–1944 Soome Vabariigi alad

1941. aastal alanud Jätkusõjas vallutasid soomlased Viiburi ja selle ümbruse tagasi.

1944. aasta 20. juunil okupeeris Nõukogude Liit linna ja selle ümbruse ning see annekteeriti 1947. aastal Pariisi rahu järgi Nõukogude Liitu.

Tänapäeval on Viiburi soomlaste seas populaarne turismisihtkoht.

Vaatamisväärsused

Linna tähtsaim vaatamisväärsus on 13. sajandi lõpust pärinev Viiburi linnus. Linna ümbritsenud müürist on säilinud paar torni.

Alvar Aalto projekteeritud ja 1927–1935 ehitatud linnaraamatukogu hoone, mis põles tühjaks 1940. aastal Talvesõja aegu, on 2000. aastatel restaureeritud ja rekonstrueeritud.

Elanike arv

• 55 750 (1930)
• 74 400 (1939)
• 35 000 (1950)
• 51 088 (1959)
• 78 500 (2005)
• 77 900 (2007)
• 77 600 (2009)
• 80 013 (2010. aasta rahvaloendus)

Eestlased Viiburis

1918. aasta andmetel elas Viiburis 400 eestlast. Seal tegutsesid Eesti heategev selts ja Eesti haridusselts. Kiriklikult kuulusid nad Helsingi Pauluse koguduse alla.

Vaata ka

• Soome ajalugu, Soome keskaeg, Karjala ajalugu

Kirjandus

• Gabriel Lagus, Kuvauksia Wiipurin historiasta. Ensimmäinen osa , Wiipuri 1893;Kuvauksia Wiipurin historiasta. Toinen osa, ensimmäinen vihko, Asukas- ja kieliolot Ruotsin ajalla, Wiipuri 1895
• Robert Schweitzer, Die Wiborger Deutschen, Helsinki - Helsingfors 1993

Välislingid

• Viiburi linna veebileht
• Medvedev nimetas Viiburi sõduriau linnaks – Postimees, 27. märts 2010
• Краеведение, gazetavyborg.ru