Mine sisu juurde

Viktor Kalnin

Allikas: Vikipeedia

Viktor Kalnin (21. august 1929 Sindi22. märts 1992 Veriora) oli Eesti meditsiiniajaloolane, Tartu Ülikooli dotsent[1].

Viktor Kalnini sündis 1929. aastal Sindis ja kasvas Veriora asunduses, õppis Viluste algkoolis, seejärel Petseri Gümnaasiumis ja Võru Keskkoolis. 1948. aastal astus Tartu Riikliku Ülikooli arstiteaduskonda, mille lõpetas 1954. aastal kiitusega.

Ta asus tööle Tartu Riikliku Ülikooli hügieeni ja tervishoiuorganisatsiooni kateedrisse, kus töötas elu lõpuni. Aastail 1954–1974 oli ta vanemõpetaja, 1974–1978 dotsendi kohusetäitja ja dotsent. 1972. aastal kaitses Viktor Kalnin väitekirja ja omandas meditsiinikandidaadi teaduskraadi. Aastail 1979–1981 oli Kalnin 1979. aastal moodustatud TRÜ Üld- ja Molekulaarpatoloogia Instituudi (ÜMPI) nägemise tervishoiu laboratooriumi vanemteadur, aastatel 1981–1982 aga üldhügieeni kateedri vanemõpetaja, 1983–1992 hügieeni ja tervishoiuorganisatsiooni kateedri dotsent.

Viktor Kalnin töötas aastatel 1968–1977 kohakaasluse alusel ka Tartu Onkoloogia Dispanseri organisatsioonilis-metoodilise kabineti juhatajana ja Tartu Meditsiinikooli õpetajana. Ta õpetas meditsiiniajaloo, tervishoiuorganisatsiooni ja sotsiaalhügieeni kursusi ning koostas üliõpilastele metoodilisi õppevahendeid.

Eesti meditsiiniajaloos kujunes tema peamiseks uurimisvaldkonnaks Tartu Ülikooli ajalooga seotu, eriti Tartu ülikooliga seotud arstiteadlaste[2] ning eesti rahvusest arstide uurimine. Kaalukaimaks tööks kujunes kolmeköitelisele koguteosele (1982) Tartu Ülikooli ajalugu 1632–1982, arstiteaduse arengut Tartu Ülikoolis alates Rootsi ajast käsitlevate osade koostamine. Ta oli ka 15 Tartu Ülikooli teadusajaloo kogumiku hinnatud toimetaja. Viktor Kalnin oli aastatel 1964–1972 Eesti Meditsiiniajaloo Seltsi sekretär ja 1973. aastast seltsi esimees. Kalnin koostas Eestiga seotud arstiteadlaste märksőnastiku Rootsi ajast kuni 1944. aastani Eesti teaduse biograafilise leksikoni jaoks (kokku u 800 nime). Viktor Kalnini üheks viimaseks tööks jäi monograafia Eesti arstiteaduse ajaloost[3], teos ilmus postuumselt 1996. aastal.

Kalnin oli 1963–1969 Üleliidulise Gerontoloogide Seltsi juhatuse liige, 1990. aastast Baltimaade Meditsiiniajaloo Assotsiatsiooni asepresident, Teadusajaloo ja Teadusfilosoofia Eesti Ühenduse juhatuse liige ja meditsiinisektsiooni esimees, pikka aega oli ta ka Tartu Ülikooli Ajaloo Muuseumi nõukogu liige.

Viktor Kalnin suri 1992. aastal infarkti[4].

  • Eesti teaduse biograafiline leksikon. 1. köide. A-Ki. Tallinn, 2000. lk 546.
  • Merila-Lattik, H. Eesti arstid. 1940-1960. Tallinn, 2000. lk 684-685.