Ratasaurik
 | See artikkel ootab keeletoimetamist. |
Ratasaurik (inglise paddle steamer) oli enamasti puidust laevakere ja laeva külgedel paiknevate sõuratastega või ahtris asuva ühe sõurattaga aurulaev, mille peamasinaks oli üks või mitu aurumasinat. Ratasaurikuid ehitati ja kasutati laialdaselt siseveekogudel ja hiljem merel liiklemiseks peamiselt 19. sajandil.[1]
Ajalugu
[muuda | muuda lähteteksti]Esimestel aurulaevadel olid külgedel labadega sõurattad, mistõttu nimetati neid ratasaurikuteks. Ratasaurikute kiirus oli algul kõigest 3–4 sõlme, mistõttu sai neid kasutada ainult siseveekogudel. Labadega rattad tekitasid vee ülemistes kihtides turbulentsi, mis hakkas tekitama kitsastel jõgedel ja kanalitel kallaste erosiooni. Ratasaurikute kasutamine oli seetõttu mõistlik ainult laiadel jõgedel.[1]
1783. aastal tegi Prantsusmaal markii Jouffroy d’ Abbans Lyon’is Saone jõel õnnestunud katse pannes liikuma aurumasina ja kahe sõurattaga varustatud jõelaeva Pyroscaphe. 147 t kaaluv alus liikus jõel vastuvoolu 15 minutit enne mootori rikkiminekut.[1]
1787. aastal sooritasid ameeriklased John Fitch ja tema partner Henry Voight eduka katse Burlingtoni lähedal Delaware'i jõel laevaga, mille pani liikuma aurumasin. Alus liikus jõel järjest 20 miili. Pärast seda tehti Inglismaal ja Prantsusmaal mitmeid vähem õnnestunud katseid auru jõul liikuvate jõelaevadega.[1]
1788. aastal alustas Põhja-Inglismaal insener William Symington eksperimente aurupaatidega saavutades kiiruseks 5 miili tunnis. 1801. aastal palgati Symington kuberneri poolt ehitama aurumasinaga puksiiri. 1802. aastal vedas vastvalminud puksiir enda järel kaht 70 t kaaluga pargast piki kanalit kuue tunni jooksul kiirusega 19,5 miili tunnis. Vaatamata saavutatud edule kardeti kanali kallaste erosiooni ja katkestati edasine puksiiriga katsetamine.[1]
Ameeriklasest insener Robert Fulton töötas mitu aastat, üritades ehitada aurumasina abil vees liikuvat alust. Ta oli arvamusel, et pöörlev labadega ratas on parim, mis alust vees edasi lükkab. Fulton esitles oma aurupaati 9. augustil 1803 Pariisis Seine jõel, kus see suutis liikuda vaevaliselt kiirusega 4,7 km/h.[1]
17. augustil 1807 katsetas R. Fulton Hudsoni jõel edukalt koos oma partneri Robert Livingstoniga ehitatud uut aurumasinaga rataslaeva North River Steamboat. Alus liikus jõel vastuvoolu järjest 8 tundi keskmise kiirusega 8 km/h. Pärast õnnestunud katsetamist alustas Robert Fulton oma ratasaurikuga reisijate regulaarvedusid New Yorgi ja Albany vahel.[1]
Teine ameeriklasest ratasaurikutega eksperimenteerija John Stevens sooritas oma alusega Phoenix 1809. aasta juunis esimese, 150 miili pikkuse merereisi USA Atlandi ookeani rannikul. Pärast edukat reisi alustas ta ookeani rannalähedastes vetes regulaarseid reise.[1]
Olles tiivustatud ameeriklaste edust, hakati ratasaurikute ehitamise ja reisidega tegelema tasapisi ka muudes riikides. Inglismaal alustas 1812. a. šoti insener Henry Bell ratasaurikuga Comet oma Clyde’is asuva kümblusasutuse klientide vedu Glasgow linnast. 1815. aastal alustati ratasaurikuga Marjory reise Thames’i jõel, kuid peagi lõpetati liiklemine probleemide tõttu vedaja õiguste taotlemisel. Aurik müüdi uuele prantslasest omanikule kes alustas 1816. aastal reisijate regulaarvedusid Seine jõel.[1]
USA-s ja Kanadas käivitati pikkadel ja laiadel jõgedel üha uusi nii reisijaid kui ka kaupu vedavate ratasaurikute regulaarliine. Piki jõgesid liiklemine võimaldas jõuda inimestel ja kaupadel sihtkohta kiiremini ja mugavamalt kui liikudes maismaal. 1850. aastatel toimis liiklus jõelaevadega juba praktiliselt kõikjal Põhja-Ameerika jõgedel. 19. sajandil käivitati laevaliiklus sisevetel ka Venemaal Siberi jõgedel, Lõuna-Ameerikas, Aafrikas, Indias ja Austraalias.[1]
Aurumasinate arendamine võimsamaks ja tõhusamaks võimaldas suurendada ratasaurikute kiirust ja lühendada reisiaegu. Ehitati nii laeva kere külgedel asetsevate sõurataste kui ka aluse ahtris oleva ühe suure sõurattaga aurikuid.[1]
New Yorgis ehitati 1818. aastal rataslaev Savannah pikkusega 30 m, laiusega 7,7 m, süvisega 4,3 m ja veeväljasurvega 320 t. Kuna Ameerikas sellele parasjagu rakendust ei leitud, loodeti müüa alus Euroopas, kus ameeriklaste laevad olid nõutud. 24. mail 1819 lahkus abistavate purjedega ratasaurik USA rannikult Savannah’st. Pärast kivisöevarude täiendamist Iirimaal Kinsale’s jõudis alus Inglismaale Liverpooli 20. juulil. Esimene ratasauriku merereis üle Põhja-Atlandi kestis 27 ööpäeva ja 11 tundi. Selle aja kestel liikus alus soodsate tuulte puudumisel aurumasina jõul 85 tundi. Inglismaal laevale ostjat ei leitud ja reisi jätkati Stockholmi ja Peterburi. Kui ka Rootsist ja Venemaalt laevale uut omanikku ei leitud, pöörduti tagasi üle ookeani Savannah sadamasse.[1]
Järgmine reis üle Põhja-Atlandi võeti ette 1833. aastal Kanada alusega Royal William. Laeva omanikud otsustasid müüa selle minimaalselt purjedega varustatud aluse inglastele. Seekord kestis merereis Atlandil 17 ööpäeva. Reisile võeti kütusena kaasa sedavõrd palju kivisütt, et lasti polnud võimalik pardale võtta.[1]
Ka inglased asusid ehitama metallkerega ratasaurikuid. 1840–1843. aastatel valmisid inglise laevakompanii Cunard Line tellimusel neli abipurjedega ratasaurikut – Britannia, Acadia, Columbia ja Caledonia, mis hakkasid tegema regulaarset reisijate- ja postivedu üle Atlandi ookeani. Tegemist oli Põhja-Atlandil liikumiseks mõeldud kiirete ja ohutute laevadega.[1]